Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 10:1-11
Nägemus võimsast inglist ja raamatust1Ma nägin teist võimsat inglit maha tulevat taevast, riietatud pilve, ning tema pea kohal oli vikerkaar ning ta palged olid nagu päike ning ta jalad nagu tulesambad
2ning ta käes oli avatud väike rullraamat. Ta pani oma parema jala mere peale ja vasaku jala maa peale
3ning kisendas suure häälega, otsekui lõvi möirgaks. Kui ta kisendas, rääkisid seitse pikset oma kõuemürinaga.
4Ja kui need seitse pikset olid rääkinud, siis ma tahtsin hakata kirjutama. Ma kuulsin häält taevast hüüdvat: "Pane pitseriga kinni, mis need seitse pikset on kõnelnud, ning ära kirjuta seda!"
5Ingel, keda ma nägin seisvat mere peal ja maa peal, tõstis oma parema käe taeva poole
6ning vandus selle nimel, kes elab igavesest ajast igavesti, kes on loonud taeva ja mis seal on ning maa ja mis seal on ning mere ja mis seal on: Aega enam ei kulu,
7vaid seitsmenda ingli hääle päevil, kui ta hakkab pasunat puhuma, siis on läinud täide Jumala saladus, nagu ta seda rõõmusõnumit on kuulutanud prohvetitele, oma sulastele.
8Hääl, mida ma kuulsin taevast, rääkis minuga jälle ja ütles: "Mine võta avatud raamat ingli käest, kes seisab mere peal ja maa peal!"
9Ja ma läksin ingli juurde ja ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: "Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi."
10Ja ma võtsin ingli käest raamatu ning sõin selle ära, ning see oli mu suus magus nagu mesi, ja siis, kui ma olin selle söönud, hakkas mul kõhus mõru.
11Ja mulle öeldi: "Sa pead jälle ennustama rahvaste ja paganate ja keelte ja paljude kuningate kohta!"
Nagu 7. peatükis, on ka siin sissejuhatus. Osa sellest, mida Johannesele ilmutatakse seitsme pikse mürinas, ei tohi ta meiega jagada. Ja on keeruline mõista, miks ta sellest meile üldse räägib, kuigi omaaegses ilmutuskirjanduses oli tavaks jätta osa ilmutatust jagamata.
Juudi traditsiooni kohaselt kõlas Jumala kõuehääl Siinai mäel seitsmes “toonis”, see on teema, mille leiame ka Psalmis 29:1- 9 olevas seitsmes viites “Issanda häälele.” Aga kuigi me ei saa kuulda piksete kõnet, saame vaadata avatud rullraamatusse, ja nii pöördub tähelepanu väikesele kirjarullile, mille toob Jeesus ise. Ootamise aeg on läbi saanud.
Mis kord oli saladus, on nüüd avatud ning seda tuleb kuulutada. Raamatu söömine on sageli selle sõnumi kuulutamisele eelnev tegevus. Sama tegi ka Hesekiel. Johannesele öeldakse, et raamatu söömine on esmalt meeldiv ja seda see tõesti on. Küllalt sageli on Kristuse, kui oma Päästja esmane kogemine ning evangeeliumisõnumi kuulmine rõõmutoov elamus. Ometi muutub selle magusus kibedaks siis, kui värsked kristlased avastavad, et teised ei jaga nende naudingut, vaid pigem pilkavad neid või seisavad neile vastu. Enamgi veel - sõnum ise hoiatab neid üsna rangete sõnadega tagajärgede eest, mida toob kaasa Kristuse ning praktilise pühaduse hülgamine.
Johannesel tuli kuulutada evangeeliumi sõnumit nii laiaulatuslikult kui võimalik (geograafiliselt, kultuuriliselt ja kõikides sotsiaalsetes gruppides), vaatamata üldisele ususalgamise ja seadusetu elu õhkkonnale. Ka tänapäeval on mitmed inimgruppe, kes veel ei ole kuulnud seda sõnumit viisil, mis võimaldaks neil sellest ka aru saada. Kuni selline olukord kestab, ei ole meie töö veel tehtud.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair