Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 19:11-21
Nägemus ratsanikust valgel hobusel11Ma nägin taeva olevat avatud, ning ennäe: valge hobune! Selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline ning tema mõistab kohut ja sõdib õiguses.
12Tema silmad olid nagu tuleleek ning ta peas oli palju peaehteid. Neile oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.
13Ja tal oli üll verre kastetud kuub ning oli nimetatud tema nimi - Jumala Sõna.
14Taevased väehulgad järgnesid talle valgete hobuste seljas, üll valge puhas peenlinane.
15Ja ta suust välkus vahe mõõk, et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoidis neid raudsauaga kui karjane. Tema ise tallas Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt.
16Ja temal oli tema kuue ja puusa peale kirjutatud nimi "Kuningate Kuningas ja isandate Issand".
17Ma nägin üht inglit seisvat päikeses ning see hüüdis suure häälega kõigile keset taevast lendavaile lindudele: "Tulge, lennake kokku Jumala suurele söömaajale,
18et te saaksite süüa kuningate liha ja sõjapealike liha ja vägevate liha ning hobuste ja nende seljas istujate liha ning kõigi vabade ja orjade ning pisikeste ja suurte liha!"
19Ma nägin metsalist ja ilmamaa kuningaid ja nende väehulki kogunevat sõda pidama temaga, kes istus valge hobuse seljas, ning tema väehulgaga.
20Ja metsaline võeti vangi ning koos temaga valeprohvet, kes tema ees oli teinud tunnustähti, millega ta eksitas neid, kes olid võtnud endale metsalise märgi ja kummardanud tema kuju. Nad mõlemad visati elusalt tulejärve, mis põleb väävlis.
21Teised tapeti mõõgaga, mis välkus selle suust, kes istus hobuse seljas. Ja kõigi lindude kõhud said täis nende lihast.
Ilmutusraamatu kõige esimses ja kõige viimases salmis on sama sõna: Jeesus - Päästja-Ta päästab meid nii millegi jaoks (pulmapeo jaoks) ning millestki (sõjast, mida peavad lohe ja metsalised). Ta on salmide 1-10 Peigmees, ning salmide 11-21 Sõjamees.
Ainult Ilmutusraamatus on võimalik ühe peatüki jooksul tekitada nii terav kontrast, ometi peegeldab see otseselt Jeesuse elu siin maa peal. Ülemise toa üheskoos varjatud osaduses kogetud paasasöömaajale järgneb kohe Getsemani aeda tunginud Suurkohtu sõjasulaste mõõkade ja piikide tärin. Peetruse kohmakas mõõgahoop läheb mööda Malkuse peast, aga Jeesus näitab meile kõikidele parema tee. Jeesusega olles, annab mõõk ruumi Sõnale, ning kas pole tähendusrikas, et 19.peatüki sõdalane tuntakse ära just sõnadest tema vööpalistusel ning puusal?
Võites saatanalt territooriumi Jumalale, on neis argilahingutes meie relvaks Sõna. Rääkides Jumalale teistest inimestest, kasutame palvesõnu; ning rääkides inimestele Jumalast, kasutame piiblisõnu. Väikesed igapäevased võidud julgustavad meid igatsusega ootama seda kõige viimast võitu, kui metsalised heidetakse tulejärve (ning terve milleenium hiljem, ühineb nendega ka saatan). Jumala “ suur söömaaeg” (s 17) on hämmastav ning kohutav isuärataja, mis eelneb Talle pulmasöömaajale (s 9).
Nii saame ka täna elada rõõmustades Ps 23:5 õhkkonnas - Jumala karja turvalisuses, mille tagab Karjane (Sa valmistad mu ette alua), isegi kui läbi kaljupragude näeme kiskjate silmi hiilgamas (mu vastaste silma all).
Selle kommentaari autor: Hank ja Cathy Pott