Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 11:17-27
Jeesus äratab Laatsaruse surnuist17Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
18Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,
19ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.
20Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.
21Siis ütles Marta Jeesusele: "Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.
22Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud."
23Jeesus ütles talle: "Sinu vend tõuseb üles."
24Marta ütles talle: "Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval."
25Jeesus ütles talle: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
26Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?"
27Marta ütles talle: "Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema."
Keset ahastust võib tunduda, et Jumal on väga kaugel. Kui Jeesus viimaks Betaaniasse jõuab, on juba hilja. “Kui sa ainult oleksid olnud siin....”, tervitab Marta Jeesust, väljendades oma kurbust ning kahetsust (s 21). Märkus “juba neli päeva hauas” on tähelepanuväärne (s 17). Juudid uskusid, et surnud inimese hing püsis tema ihu läheduses kolm päeva, kuid peale seda hakkasid võimutsema lagunemisprotsessid. Laatsarus oli kindlalt surnud.
Sageli nähakse Martat kui vähem “vaimulikku” õdedest (Lk 10:28-42), aga järgnevas vestluses Jeesusega tuleb ilmsiks tema erakordne usk. Marta sõnade taga on lausa käegakatsutavalt tajutav tema ahastus, tema pingutused sündinust kuidagi aru saada. Ta ei mõista, aga lootes keset lootusetust, usaldab ikkagi Jeesust. Jeesus omakorda võtab selle, mida Martal on anda ning juhib teda hellalt edasi tema usus ning arusaamises - nii kulmineerub nende jutuajamine ühes kõige võimsamas Jeesuse “Mina olen..” ütlemises - evangeeliumi suures tunnistuses Kristusest (s 25,27).
Kas Jeesuse sõnad salmis 23, olid lihtsalt tavapärane lohutav kõnepruuk heasoovliku sõbra poolt? Võibolla arvas Marta nii alguses. Kõik korralikud juudid uskusid viimsesse ülestõusmisesse (s 24). Jeesuse elektrišokina mõjuv vastus Marta traditsioonikohasele uskumusele, oli kahtlemata ehmatav. Marta ei oleks osanud kujutledagi, mis varsti sündida võis, kuid ta teadis tol hetkel täie kindlusega, et oli kohtunud elu Issandaga, Messia, Jumala Pojaga. “Mina olen ülestõusmine ja elu, “ ütleb Jeesus. Ja nii nagu Marta, ei suuda ka meie lõpuni aru saada selle lunastuse täiest tähendusest, sellest väga kallist hinda maksnud, triumfeerivast kuulutusest. Aga sellest hoolimata, keset enda isiklikku pimedust ning mittearusaamist, saame ka meie klammerduda Jeesusesse - kes on tõotanud elu kõikidele, kes usuvad.
Ja samamoodi kui Marta pöördus koju tagasi sellelt kohtumiselt Jeesusega oma toimetuste juurde, leiame meiegi jõu minna edasi oma eluga, ka keset ahastust ning kannatust ja veel vastamata küsimusi, kogedes kuidas usk meie Issandasse kannab meid.
Selle kommentaari autor: Emlyn ja Tricia Williams