Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 2:17-29
Ka juudid on süüdlased17Kui aga sina lased end nimetada juudiks ning toetud Seadusele ja kiitled Jumalast
18ja mõistad tema tahtmist ja Seadusest õppinuna oskad ära tunda olulise
19ning oled veendunud, et sa oled sõgedate teejuht, nende valgus, kes on pilkases pimeduses,
20rumalate kasvataja, väetite laste õpetaja, see, kelle päralt on Seaduse näol mõistmise ja tõe kehastus
21- kuidas sa nüüd teisi õpetades iseennast ei õpeta? Sina, kes jutlustad, et varastada ei tohi, aga ise varastad?
22Kes ütled, et abielu ei tohi rikkuda, aga ise rikud abielu? Kes ebajumalaid jälestad, aga ise riisud nende pühamut?
23Kes kiitled Seaduse üle, aga ise häbistad Jumalat Seadusest üleastumisega?
24Sest, nagu on kirjutatud, teie pärast teotatakse Jumala nime paganate seas.
25Ümberlõikamisest on küll kasu, kui sa Seaduse järgi teed, kui sa aga oled Seadusest üleastuja, siis on su ümberlõikamine saanud eesnahaks.
26Kui nüüd ümberlõikamatu peab Seaduse nõudeid, eks siis loeta tema eesnahka ümberlõikamiseks?
27Ja eks siis see, kes loomu poolest ümberlõikamatuna täidab Seadust, mõista kohut sinu üle, kes sa kirjatähele ja ümberlõikamisele vaatamata oled Seadusest üleastuja.
28Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes,
29vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.
Pauluse järeldus omaenda kuuluvuse kohta juutlusesse (mis on ülalpool tsiteeritud) ei ole kaugeltki kogu lugu. Ta näeb endiselt kindlat tulevikku Jumala valitud rahva, juutide, jaoks, mida ta lähemalt kirjeldab peatükkides 9-11. Siinkohal, on tema tähelepanu keskendatud aga neile, kes oma religioossusest tõttu peavad ennast teistest ülimuslikuks; neile, kes võiksid mõelda viisil: "ükskõik mida sa teiste kohta ka ei ütleks, meie kohta see ju ometi ei käi, Paulus?!"
Mäletan, et rääkisin kord ühel peol ühe Alani-nimelise mehega, kes oli iseendast väga kõrgel arvamusel ja sobib hästi seda kirjakohta illustreerima. Olles veendunud, et Jumal on põhimotteliselt samasugune nagu iga inglise hästikasvatatud džentelmen, avaldas ta arvamust, et kõik heateod, mida ta ohtrasõnaliselt kirjeldas, tooksid ta elu lõpul olukorda, kus "Jumal kindlasti mind lõpuks heast küljest näeb".
Juudid, keda Paulus siin kirjeldab, on oma lootuse rajanud kahele aspektile oma religioossusest - seadusele (s. 17-24) ja ümberlõikamisele (s. 25-29). Mis puutub seadusesse, uhkustavad nad oma suhtest Jumalaga, väites, et nad teavad Tema tahet ja käitudes teejuhtide ja õpetajatena (s.17-19). Kuid nad teevad ise sedasama, mida nad teistes hukka mõistavad (s. 21-24)
(Mt 23:2-4)
Ümberlõikamisele lootmine ei ole samuti võimalik. See on väärtuslik välise märgina lepingulisest pühendumisest Jumalale (s. 25), kuid see oli mõeldud välise märgina millestki sisemisest ja vaimulikust - sakramendist. Kui puudub sisemine reaalsus Jumalale kuuletumisest, siis muutub väline ümberlõikamise märk väärtusetuks (s. 28,29).
Siin on õppetunde ka krislastele. Lootmine oma heade tegude või ristimise välise märgi läbi Jumala ees õigeks saada, on samasse lõksu langemine, milles olid need ennastõigusavad juudid, kellele Paulus siin kirjutas. Välised märgid on väärtuslikud ainult juhul, kui nad on kooskõlas sisemise reaalsusega.
Selle kommentaari autor: Pete Broadbent