Esmaspäev, 3. November 2014
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 4:1-12
Näited Aabrahamist1Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
2Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
3Sest mida ütleb Pühakiri? "Aabraham uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks."
4Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt võlale.
5Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
6nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:
7"Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud.
8Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta."
9Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk õiguseks.
10Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
11Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks ka neile,
12ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.
"Õnnis oled Sina, suveräänne Jumal...! Sa kutsusid Abrahami elama usu valgel ja käima teekonda sinu lubatud tõotuse täitumise lootuses." (Common Worship 2005)
Tagasi Aabrahami juurde. Praeguseks võid sa juba ehk mõelda "miks käib Paulus üha uuesti ja uuesti üle oma väitlust juutidega? Kindlasti on ta juba kõik oma argumendid selgeks teinud...". Jah ja ei. Jah, kuna Paulus on siiani selgeks teinud, et nii juudil kui paganal on ainult üks tee Jumalani - läbi Jeesuse. Ja ei, kuna Aabraham - kui kõikide juutide esiisa - on ühe erakordse problemaatika keskmes. Kas pole tõsi, et Aabraham ja Taavet jõudsid Jumalani minemata läbi Jeesuse? Ja kui nad jõudsid, siis kas see ei teeks tühjaks kõike seda, mida Paulus viimased kolm peatükki on tõestada üritanud?
Paulus tahab väga põhjalikult selgeks teha, et vastupidiselt oma kaasaegsetele rabiinlikele õpetustele, et Aabraham mõisteti Jumala ees õigeks oma usu tõttu, mitte oma heade tegude tõttu (s. 2,3). Ning siis tuleb ta välja ääretult šokeeriva väitega, et Jumal "teeb õigeks jumalakartmatu" - midagi, mida õiglane kohtunik kindlasti ei tohiks teha - kui nad vaid usuvad Tema tõotust (s. 5)! Aabrahami Jumalal on kombeks valada õnnistustega üle inimesi, kes seda üldse ei vääri.
Taavet psalmis 32, kirjutab samasugusest protsessist (s. 7,8). Enamgi veel - Paulus toob välja, et Jumal tegi Aabrahamile selle "õiguseks arvestamise" veel enne ümberlõikamise lepingumärki, et ta oleks kui 'prototüübiks' kõigile neile, kes usuvad Jumalasse, olenemata sellest kas nad on ümber lõigatud või mitte (s. 9-12).
Nii skandaalsena kui see ka ei tundunud - väidab Paulus, et kõik Vana Testamendi kangelased ei olnud õiged ei oma tegude ega ümberlõikamise tõttu. Nende teekond oli usuteekond - temaatika, mille Heebrea kirja autor hiljem üles korjab ja laiendab (vt Hb 11:8-12 eriti). On selge, et Kristuse surm ja ülestõusmine laienesid neile järgiulatuvalt (2Kr 10). Nad on päästetud usu kaudu - usu kaudu Aabrahami, Taaveti ja Jeesuse Jumalasse.
Kui uskumine ja usaldamine tõusevad järjest aktuaalsemateks küsimusteks meie ühiskonnas, siis kuidas saaksime me aidata inimestel näha Jumala usaldamise tähtsust?
Veeda täna aega palves nende eest, kes näiliselt ei tunne Kristust üldse, et Jumal võiks nende eludesse külvata üllatusi ja ilmutusi.
Selle kommentaari autor: Alastair Campbell