Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 14:1-13
Nõdrausuliste kohtlemisest1Võtke vastu ka usus nõder ja ärge vaielge arvamuste üle!
2Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu.
3Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö, ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud.
4Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.
5Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!
6Kes arvestab teatavat päeva, arvestab seda Issandale; kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat, ja kes ei söö, jätab söömata Issandale ja tänab Jumalat.
7Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele,
8sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme - me oleme Issanda päralt.
9Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.
10Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,
11nagu on kirjutatud:
"Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale."
12Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.
13Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks!
Paulus liigub nüüd edasi nende teemade juurde, mida ta nimetab “vaieldavaiks” või "isiklikeks arvamusteks” (s 1) koguduses. Mõned kommentaatorid arvavad, et siinkohal on tegu “armastuse seaduse” laiendamisega (Rm 13:8-10), igal juhul on teema Pauluse jaoks väga oluline.
Praktiline osa käsitleb “dieete ning päevi” (J.Stott), kuid tegelik teema, mis avaldatakse salmis 3, on see, et tugevad “vaatavad alla” või põlgavad neid, kes on nõrgemad, need aga omakorda mõistavad hukka või kohut “tugevate” üle. Need on karmid suhtumised ning pole ime, et Paulus siseneb nüüd “raskekaalu teoloogiasse”. Kes kuulusid mainitud gruppidesse Rooma koguduses? Ühe arvamuse kohaselt olid “nõrgad” juutliku taustaga kristlased ning “tugevad” pärinesid põhiliselt paganlikust taustast - Paulus ise aga oli tähelepanuväärne erand (Rm 15:1). Nood juutliku taustaga kristlased ei suutnud maha jätta juutidele kohustuslikke toiduseadusi, või tradisioonikohast hingamispäeva ning teiste pühade pidamist. Islamimaades teenivad misjonärid teavad, et paljud sealsed vastpöördunud kogevad sama: nad ei suuda end sundida sealiha sööma, osalt ka sellepärast, et on õppinud seda põlgama terve elu ning osalt seepärast, et nende käitumine muutub takistuseks teiste islamiusulisteni jõudmisel.
Et toime tulla selle vägagi tõsise lõhestumisega, kuulutab Paulus esiteks, et kristlastel tuleb üksteist “vastu võtta” (s 1) - see sõna tähendab “vastuvõtma osadusse,grupi hulka, kaaslust”. Teiseks, isegi juhul, kui kristlased vaidlevad mingi siiralt õigeks peetud veendumuse üle, ei tohiks nad üksteist hukka mõistma hakata. Nad peavad tegema kõik, et olla meelepärane Kristusele, mitte iseendile, sest Kristus on surnud ning uuesti ülestõusnud, et olla neile Issandaks (s 7-9). Kolmandaks, iga usklik peab viimselt Jumala ees aru andma, ning seisma Jumala kohtujärje ees (s 10); kohtumõistmine kuulub üksnes Jumalale (Mt 7:1-2).
Selle kommentaari autor: Ross Pilkinton