Olles kirjeldanud enda “seaduslikke meetmeid”, pöördub Paulus kirjeldama kogukonna osa tsiviilkohtus. Taas kord mängivad pearolli eliit ning staatus. Mõlemad, nii magistraadid kui ka kohtunikud said pärineda üksnes arvuliselt väikesest, kuid kõige rikkamast Rooma meeskodanike grupist. Kohtud olid silmapaistvalt korrumpeerunud, mõjukate isikute ähvardustele ja manipulatsioonidele alluvad, kõige sagedamini aga altkäemaksudest mõjutatud - see selgitab ka, miks paljud püüdlesid just nende positsioonide kättesaamise poole.

Nagu öeldud oli igasuguse isikliku kiusu kohtu kaudu lahendamise vaevaline teekond laialt levinud ning vahet polnud, kas protsess algatati kadedusest, solvumisest või muust  - kõik oli aktsepteeritud. Üksteise avalik mustamine ning isiklikud hävitavad rünnakud (mida teineteise vastu sooritasid prokurörid nii kui kaitsjad) oli sedavõrd raevukad, ning nende ohvriks võis langeda peaaegu igaüks - sugulased, sõbrad, kohtunikud ja magistraadid ise - et praktiliselt oli garanteeritud, et taoline kohtusüsteem paljundas ning komplitseeris veelgi omavahelist vaenutsemist, mitte ei lahendanud ega taandanud seda.

Mõned kommentaatorid pakuvad, et neid ridu kirjutades oli Pauluse silme ees konkreetne “vend”, kes oli oma kaaslast rahaliselt petnud ning nüüd otsis abi kohtust - siiski tundub tõenäolisem, et too kindel juhtum lähtus pigem kadedusest ning võimumõitlusest - Pauluse jaoks “pisiasjad” s 2 - mis tekkisid eliidi ning nende toetajate keskel, kes siis vastastikku rakendasid ülekohut ja väljapetmisi, püüdes asju lahendada väljapool  kogduuse juhtidele allumist.

Ükski roomlane poleks uneski oma venna kohtusse kaevamise peale tulnud, ometi just seda teevad Korintose koguduse vennad - ütleb Paulus. Kuidas need “targad”, kes on läbi kukkunud asjade lahendamisel siseringis, tahavad nüüd palja ettekäände najal minna väljast abi otsima selleks, et häbistada oma venda? Neil peaks häbi olema! Neist kes peaksid olema Jumala uus loodud rahvas,  on täielikult mööda läinud arusaamine sellest, kui radikaalselt Kristuse surm muutis nende jaoks kõik, sest hävitas täielikult igasuguse inimliku pretensioonikuse ning muutis nad kõik üheks perekonnaks. Jah - Kristus suri meie pattude eest, kuid - Ta tõusis ka surnuist üles selleks, et meie elaksime õigsuses! Ning ainult siis kui nad isiklikult otsustavad elada oma uue loomuse kohaselt,  hakates isiklikke konflikte teistmoodi lahendama, saavad nemad - ja ka meie - olla tegelikult Jumala lepituse ja rahu saadikud.