Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Risti kandes ja ristil

Reede, 25. Märts 2016

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 15: 21-41

Jeesus lüüakse risti
21Ja nad sundisid üht möödujat, maalt linna tulevat Küreene Siimonat, Aleksandrose ja Ruufuse isa, kandma tema risti.
22Ja nad viisid Jeesuse Kolgata-nimelisse paika - see on tõlgitult Pealuu paik.
23Ja talle pakuti mürriveini, aga tema ei võtnud vastu.
24Ja nad lõid ta risti ja jagasid ta rõivad omavahel, heites liisku nende üle, kes mida saab.
25Aga kell oli üheksa, kui nad ta risti lõid.
26Ja tema süütahvlile oli kirjutatud: Juutide kuningas.
27Ja koos temaga lõid nad risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele.
28[Siis läks täide kiri, mis ütleb: „Ta on ülekohtuste sekka arvatud.”]
29Ja möödujad parastasid teda pead vangutades ja üteldes: „Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja!
30Päästa iseennast ja astu ristilt alla!”
31Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjatega, üteldes: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa!
32Messias, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla, et me näeksime ja usuksime!” Ka need, kes temaga koos olid risti löödud, teotasid teda.
Jeesus sureb ristil
33Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
34Ja kella kolme ajal kisendas Jeesus valju häälega: „Eloii, Eloii, lemaa sabahtani?” - see on tõlgitult: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
35Ja mõned juuresseisjaist sõnasid seda kuuldes: „Ennäe, ta hüüab Eelijat appi!”
36Aga keegi jooksis, kastis käsna äädikasse ja, pistnud selle pilliroo otsa, pakkus talle juua, üteldes: „Noh, olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda maha võtma!”
37Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge.
38Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.
39Aga Jeesuse vastas seisev sadakonnaülem, nähes teda nõnda hinge heitvat, ütles: „See inimene oli tõesti Jumala Poeg!”
40Aga seal oli ka naisi toimuvat eemalt vaatamas, nende seas Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobus Noorema ja Joosese ema, ning Saloome,

Peatu korraks ning kujutle end risti lähedale. Sa kuuled Jeesusele hõigatud pilkeid ja solvanguid. Kuidas tunned end? Esimesel Suurel Reedel, vaid kolme tunniga muudeti maailm igaveseks!

See on troostitu pilt. Jeesus oli füüsiliselt liiga nõrk, et oma risti kanda. Tema viimased tunnid on täis solvanguid ja mõnitamist. Kogu jumalikkus on kadunud. Mõnitav kroonimine kulmineerub ristilöömisega. Pilkav süüdistus selgitab “Juutide kuningas” (s 26). Aga miks oli vaja nimetada Aleksandrit ja Rufust, kui Markuse lugejad neid üldse ei tundnud? Miks osutab viide Jeesuse riietele Psalm 22:18 poole, sõnadele, mida Jeesus varsti kisendas?

Ülempreestri pilkavas kõnetuses leiame selle paradoksi.  Neil oli vaja tunnistada Jeesuse teenimist “Teisi on ta päästnud” (s 31), aga kui ta tõesti oleks kuningas ja Messias kes võib meid päästa, siis on seda vaid ühel viisil võimalik tõestada: “astu ristilt maha!” (s 32).

Markus paneb siin kirja lunastuse doktriini. Ta visandab risti põhimist tähendust läbi tol hommikul öeldud sõnade. Kui Jeesus pidi meid päästma, kaasaarvatud kõiki neid, kes Teda sel hommikul ümbritseid või Temast möödusid, ei oleks Ta saanud päästa iseennast. Ta poleks saanud siis tulla ristilt alla. Tahtmatult tõid need solvangud esile hoopiski tõe. Pääste sai tulla vaid siis kui Ta jääb ristile. Ning Tema ihu tempel, tõusis üles kolmandal päeval ning see saab asendama endist templit. Jeesus andis meile selle, mida me ise ei oleks endale iial saanud anda.

Ta suri, hukkamõistetud mees paremal ja vasakul käel. Jaakobus ja Johannes olid ju palunud, et nad võiksid istuda Tema paremal ja vasakul käel Tema kirkuses. Pole siis ime, et Jeesus vastas “Te ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida mina joon või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?” (Mk 10:37-38). Kogu see väliselt läbini troostitu pilt,oli tegelikult kirkuse hetk. Ja see karikas joodi üksi, meie eest.

Kui Jumal hakkas liikuma, et päästa oma rahvas Egiptusest, siis saatis Ta pimeduse. Kui Jumal tegutses, et päästa kõik inimesed patu ja surma küüsist, tuli pimedus tagasi. Tänane tekstilõik liigub pimedusest valgusesse, hülgamisest õigeksmõistmisesse. Markus soovib, et mõistaksime täie selgusega Jeesuse poolt kogetu jubedust - ometi osutab ta samas ka lootusekiirtele selles päevas.

Jeesus - elav ja täideläinud Pühakiri, tsiteerib Pühakirja  oma suurima hülgamise ja surma hetkel. Tema karje on tõeline; Isa kaotamine on Talle kohutav. Sõnad mida Ta kasutab, on valitud psalmist, mis algab erilise ettekuulutusega tema kannatuse detailidest, aga lõpeb kannataja õigeksmõistmisega.  “Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad. “ (Ps 22:28)

Preestrid pöördusid tagasi templisse, kus vahesein Jumala ligiolu juurde oli äärest ääreni, ülevalt alla lõhki rebitud otsekui jumalike käte poolt. Hoolimata kõikidest valedest, millega Teda kohtuistungil pommitati, hakkavad Jeesuse enda sõnad  templi kohta järk-järgult täituma. Meie võimalus jõuda Jumala ligiolusse loodi läbi selle, et Poeg pidi Jumala ligiolu kaotama. Kui Jeesus kuulutas ette oma surma, nimetas ta seda “lunaks paljude eest” (Mk 10:45). Erinevalt enamikule inimlikule vägivallale, ei olnud see piin ja surm tühine või tulemuseta. Jumala armu läbi, muudeti metsikused ning õigustamatud julmused  tähendusrikkaks päästeteoks kõikide heaks. Ja kui pimedus viimaks eemaldus, pidi paganast hukkaja tõdema:” See oli Jumala Poeg” (s 39).

Meil on enam eesõigusi kui tol väeülemal. Tänu Markusele, teame meie palju enam Jeesuse päritolust ning eesmärgist - isegi sinnamaani, mida Markus teada ei võinud. Ja tänasel päeval saamd vaid kummardada Isa ette, alandlikus, ülevoolavas austuses.

 

Tuntud kristlik teoloog John Stott liitis oma argipalvesse sõnad: “Issand Jeesus, palun aita mul täna võtta oma rist ja järgneda Sulle.” Võime ühineda selle palvega ja tunnistada koos: “Jeesus, me usume Sinusse, kui ainusündinud Jumala Pojasse, kes suri minu eest!

Selle kommentaari autor: Graham Cray