Tänane tekst räägib julgusest muidu üleni argusega täidetud loos. Eelmisel korral panime tähele naiste ustavust, kui nad risti juures toimuvat distantsilt jälgisid. Siis riskis Joosep Pilaatese vihaga, ning kindlustas sellele ristilöödud mehele väga ebatavalisel viisil korraliku matuse; aga ka seda jälgisid naised eemalt ja ootasid. Sel hetkel nad ei saanud teada et nende armastusest ja julgusest räägitakse hiljem sajandeid ja mitte sel põhjusel et Jeesus suri, vaid et Ta elab.

Tähistades ülestõusmisaega, ei ole Vaikne Laupäev mingi vaba tühimik tähtsate päevade vahel. Vaid see on päev, kus tuleb silmitsi olla faktiga, et Jeesus on tegelikult ja lõplikult surnud ning maha maetud. Olulisim ei ole mitte see kuidas Ta suri, vaid selle tõdemuse julm faktilisus. Tema külm keha lebab kangestunult hauas - aga Tema oli ju lihakssaanud Jumal! Meile ei anta luba liikuda liiga kiirelt risti alt tühja haua juurde - kergendatult ohates, et viimaks on kõik jälle korras. Selles kaljuhauas lõppes ja algas kogu inimlik lootus. 

Vaikne Laupäev on lootusetute pidupäev; on tähtis päev kõigile neile, kellel kõik variandid on otsa saanud ning kes pika võitluse järel ei saa enam midagi teha. Nii nagu nood naised, saavad sellised inimesed vaid oodata ja vaadata, olles täiesti sõltuvad imest, mida vajavad. Nad sooritavad võitlusvalmilt selle vähese, mis nende meelevallas on teha - nii nagu Joosep, aga ikkagi lõpeb kogu see lugu hauas. Vaadates Vaiksele Laupäevale ülestõusmispühade poolt, näeme kui täielikul määral on too päev sõltuv sellest, kas Jumal tuleb appi. Kogu meie lootus on üksnes veel Temal.

Nii ei saa me muud kui usaldame Teda, kes sisenes surma, kõige lootuse viimsesse lõppu. Ja isegi kui meie praegune elu peaks peegeldama just sellist Vaikset Laupäeva, võime ikkagi oodata  lootuses. Pühapäev on saabumas!