Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 1: 1-12
Tervitus1Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel - Pontoses, Galaatias, Kappadookias, Aasias ja Bitüünias hajali elavatele majalistele, kes on valitud
2Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks: Armu ja rahu saagu teile rohkesti!
Elavast lootusest3Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist,
4kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis on taevas talletatud teile,
5keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma.
6Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes,
7et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel,
8keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga,
9kui te võtate vastu usu eesmärgi - oma hingede pääste.
10Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud.
11Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust.
12Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.
Kui saame kristlasteks, sünnime “uude lootusesse”(s 3), mida Peetrus siin kirjeldab. “Lootuse” all ei mõtle Peetrus mingit soovimist või unistust sellest, mis tulevikus juhtuda võiks. Tema jaoks on see palju kindlam. See on meie pärandus - meie uus sünniõigus - mis on meile varutud ning on hävitamatu. See lootus on igavene elu koos Jumalaga, mis on saanud võimalikuks Jeesuse surma ning ülestõusmise läbi.
On vaja tõelist usku, et keskenduda sellele lootusele ajal, kui peame läbi minema raskustest ja võitlustest. Peetrus teab väga hästi, et kristlasi võivad ees oodata väga mitmesugused kurvastused, aga ometi on ta kindel, et need ei tohiks hävitada meie usku; pigem tugevdavad need seda. Sageli on just kannatuse kogemus see, milles mõistame mida meie usk väärt on. Ja seal saab väljakutseks mitte muutuda kibedaks ega lööduks, vaid jääda ühendusse Jumalaga. Kord kuulasin ühe Sudaani pastori naist, kelle abikaasa ja pojad olid metsikul kombel mõrvatud. Kurbusest ja valust murtud, rääkis ta oma üksindusest ning leinast, ometi oli ta võimeline rääkima ka oma usust, armastusest ning usaldusest Jumala headuse vastu keset kogu teda ümbritsevat kurjust ja pattu. See oli võimas vastukaja lootusele, millest Peetrus siin räägib.
Lootus Kristuse päästesse ühendab meid läbi sajandite kõigi usklikega, kes on läinud enne meid. See ühendab meid prohvetitega, kes nägid ette Kristuse tulekut ning Tema kannatusi isegi enne kui lihakssaamine toimunud oli. Jumala ilmutus, mis jõudis nendeni Püha Vaimu väel, oli antud meie kõigi jaoks, kes oleme Teda järginud tänini. Ja see on tõepoolest hämmastav ning imeline pärand, mida jagame - teades, et Jumal ise talletab selle igaühele meist.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey