Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 13:1-12
Pauluse esimese misjonireisi algus1Aga Antiookias olevas koguduses oli prohveteid ja õpetajaid: Barnabas, Siimeon, keda hüüti Nigeriks, Luukius Küreenest, Manaeen, kes oli kasvanud üles koos nelivürst Heroodesega, ja Saulus.
2Kui need siis Issandat teenisid ja paastusid, ütles Püha Vaim: „Eraldage mulle Barnabas ja Saulus tööle, milleks ma olen nad kutsunud!”
3Siis nad paastusid ja palvetasid, panid oma käed nende peale ning saatsid nad teele.
4Kui nad olid Püha Vaimu poolt teele saadetud, tulid nad alla Seleukeiasse ja purjetasid Küprosele.
5Ja kui nad jõudsid Salamisesse, kuulutasid nad Jumala sõna juudi sünagoogides. Neil oli ka Johannes abiliseks.
6Nad käisid läbi terve saare Pafosest saadik. Seal leidsid nad ühe juudi nõia ning valeprohveti nimega Barjeesus.
7See oli maavalitseja Sergius Pauluse juures, kes oli mõistlik mees. Too kutsus Barnabase ja Sauluse enese juurde ning soovis kuulata Jumala sõna.
8Aga neile pani vastu Elümas, „nõid” - sest nõnda tuleb tõlkida ta nime -, püüdes maavalitsejat usust eemale pöörata.
9Aga Saulus, keda hüütakse Pauluseks, täis Püha Vaimu, vaatas teda teravalt
10ja ütles: „Oh sa kuradi poeg, täis kõiksugu kavalust ja kõiksugu kelmust, kõige õiguse vaenlane, kas sa ei lakka Issanda sirgeid teid väänamast?
11Ja nüüd, vaata, Issanda käsi tuleb su peale ja sa jääd pimedaks ega näe päikest tükil ajal!” Ja otsekohe langes Elümase üle pimedus ning ringi tammudes otsis ta talutajaid.
12Kui maavalitseja nägi, mis juhtus, hakkas ta uskuma, olles hämmastunud Issanda õpetusest.
Varakiriku lugu suubub uude, põnevasse faasi, olles täielikus kooskõas Jeesuse prohvetliku kuulutusega sellest, et Tema jüngrid peavad kuulutama Temast “maailma otsani” (Ap 1:8). Selle “esimese misjonireisi” vältel näeme varakirikut esimest korda teadlikult ja eesmärgipäraselt välja läkitamas Saulust ning Barnabast rahvusvahelisele misjonitööle. Enne seda levitasid evangeeliumit suuresti vaid üksikisikud, kes põgenesid tagakiusu eest (Ap 8:4; Ap 11:19–21), ning kuigi ka nende läbi leidsid mitmed paganad usu, on praeguses tekstis kirjledatu oluline ning suur samm edasi.
Neile ei kirjeldata ees ootava töö iseloomu, kuid nende kutse on väga selge. Tundmatusse astumiseks oli vaja suurt julgust, kuigi sel ajal ei pruukinud nad üldse mõista kui suur ja oluline oli see samm tuleviku koguduse loos.
Nimetatud viis juhti olid mõtisklenud Antiookia etnilise ning kutuuriliste erisuste üle ning seegi võis soodustada Sauluse ja Barnabase välja läkitamist. Pane tähele, et kogudus oli Jumalat ülistamas ning palvetamas, kui Püha Vaim neile juhised andis. Planeerimine on tähtis, kuid seda ei tohi teha Jumalale pühendatud aja arvelt.
Esimene peatus tehakse Küprosel, miks - seda ei põhjendata, kuigi on teada, et sealt oli pärit Barnabas. Samas see, et meeste kutsumine oli väga selge, ei tähendanud et kõik laabus ilma probleemideta. Nad teadsid, et olid väljas millegi palju suurema tarvis, ning seepärast pole ka ime, et nad kohtasid oma teel deemonlikku vastuseisu (s 6-12). Ka täna võivad meie väikesed, Püha Vaimu juhtimisele kuuletumise sammud tuua kaasa tagajärjed mis ületavad igasuguse kujutlusvõime. Ja kui asjad ei suju nii nagu oleme oodanud, võib kummalisel kombel olla isegi see meile julgustav!
Selle kommentaari autor: Fran Beckett