Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 14:8-18
Apostlid kuulutavad Ikoonionis ja Lüstras8Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
9Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
10hüüdis ta valju häälega: „Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!” Ja too hüppas püsti ja kõndis.
11Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: „Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde.”
12Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
13Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
14Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
15„Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
17ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga.”
18Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.
Oleme jõudnud Pauluse kolmanda misjonireisi olulise teetähiseni Apostlite tegude raamatus. Lüstras olid Paulus ja Baranabas silmitsi surmava kiusatusega, kuid said sellest võitu. Jeesuse Kristuse vägi ilmutas end imelises tervendamises (s 8-10). Oma vaimupimdeduses ja üldisest vaimustusest haaratuna, tahtsid kohalikud elanikud neid seejärel jumalaiks tõsta. See aga on igasuguse misjonikuulutse kriitiline koht. Oleks Paulus ja Barnabas siin järele andnud ning vastu võtnud kummardamise mis kuulus tegelikult nende Issandale, oleksid nad põhjustanud veel ühe kohaliku ebajumalakultuse tekkimise. Sealne paganate kogukond oleks ära salanud valguse Jeesuselt Kristuselt ning kristluse ajaloos oleks üks tume peatükk juures olnud. Jeesuse Kristuse evangeeliumis on vägi ja mõnikord võivad selle kuulutajad hakata pidama seda omaenese väeks. Pauluse kindlaksjäämine aga võimaldas selle ohu muuta evangeeliumikuulutamise võimaluseks (s 15-18). Vaimulik ja ennast ärasalgav valvelolek moodustab olulise aluse evangeeliumile ustavaks jäämises ( Mt 7:15,16).
Ülejäänud peatüki osas jagavad Paulus ja Barnabas just sellest kogemusest saadud tarkust. Tähendab ju misjonärikutse kuulutajale enesele jätkuvat õppimist ja kasvamist. Evangeeliumi kuulutamine on teekond ja Jeesus on Tee ( Jh 14:6). Selles teenimises peame jääma Temasse, kes on valgus - et oleksime ise valgustatud. See sisemine jumalik valgustatus on igasuguse evangelismi ja kuulutustöö tõhususe vältimatu komponent.
Pauluse peamised järeldused on: a) raskuste talumine on osa meie vaimulikust kutsumisest; b) koguduste rajamisel tuleb esmalt õpetada ning juhendada kohalikku juhtkonda, delegeerides neile kohaliku töö vastutusalad (s 23); c) on vajalik jagada Jumala rahva keskel kuulutustöö kogemusi (s 27). On ju misjoni ja kuulutustöö kandjaks pidev Jumala väe voolamine oma rahva peale ning nende tänu voolamine Temale.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu