Misjonäri kutsumise saanu võib sattuda kahesugusesse konflikti. Kõigepealt on võimalik vastupanu väljastpoolt usukogukonda. Teiseks aga võib opositsioon tulla ka kogukonna seest. Teine variant on vaimulikult isegi ohtlikum. Kuid kui mõlemaid püüda lahendada Püha Vaimu abiga, võivad need pöörduda hoopiski evangeeliumikuulutamise kasuks. Tänases tekstis on Paulus ja Barnabas silmitsi vastuseisuga koguduse seest. Taolised konfliktid ei ole lihtsalt hea ja kurja vahelised; vaid sagedamini kokkupõrked traditsiooni ja tõe vahel.

Juudistajad, tekstis nimetatud “mõned variseride hulgast” (s 5), olid tulnud Antiookiasse omal initsiatiivil selleks, et veenda paganakristlasi laskma end ümberlõigata enne, kui nad liidetakse kristliku kogukonnaga (s 1). See tekitas vastuolu mis ähvardas lõhkuda kohaliku koguduse üksmeele. Selle asemel, et lubada konfliktil areneda isikutevaheliseks põrkumiseks, otsivad Paulus ja Barnabas abi apostlitelt Jeruusalemmast. Jeruusalemma Nõukogu puhul on oluline tähele panna, et Peetrus võtab sõna alles peale “paljut vaidlemist” (s 7). Teisisõnu - enne kui Peetrus midagi ütleb, kuulab ta hoolega kõiki teisi. Nii saab võimalikuks harmoonia kollektiivse tarkuse ja jumaliku juhtimise vahel. Ja kui Peetrus siis sõna võtab, teeb ta seda kristlikule suhtlejale kohase selguse ning autoriteediga. Näeme, et saadud visioonist julgustatuna, toetab Peetrus oma sõnavõtuga Pauluse seisukohta antud asjas.

Otsustav erinevus juudistajate ja Pauluse vahel seisneb selles, et esimestel jääb puudu kultuuridevahelisest kogemusest. Aga see on äärmiselt oluline. See kuidas midagi näeme, sõltub sellest kust vaatame. Meil on kutsumine osaleda Kristuse teenimistöös mitte ainult teiste pärast, vaid ka meie endi vabanemise pärast. Tõeliselt vabad oleme siis, kui Jeesus saab meid välja läkitada oma partnerite ja kaastöölistena misjonitöös. Järgnedes Talle kuulekuses, saame vabaks kirjatähe ja traditsiooni poolt seotud mõtlemisest.