Paulus esitab lõikavalt terava küsimuse:"Kes selleks tööks kõlbab?" (s 16) Ta oli lahkunud evangeeliumi teenistuse jaoks väga viljakana tundunud võimaluse juurest. Ja seda ainult sellepärast, et ta oli häiritud, kui ei leidnud Troases Tiitust, kellelt oli oodata uudiseid Korintose koguduse kohta. Kui sõnumid saabusid, mõistis Paulus, et polnudki vaja muretseda. Kindlasti oleks pidanud mees, kes ise kirjeldas Jeesust Kristust triumfeerivana, ka nüüd teadma, et Kristusel on alati kõik täieliku kontrolli all! Tegelikult ta teadis seda - ja oli ikka ärevil. Ka meie leiame end liigagi sageli samas olukorras. Teame, mida piibel ütleb mitte millegi pärast muretsemise kohta, aga oleme ikkagi rahutud. Kes ometi on kõlbav nendeks asjadeks?Siin on veel üks paradoks. Vaatamata aroomi magususele, mida levitavad enda ümber Jeesuses Kristuses leiduva pääste rõõmusõnumite toojad, ei ole see tröösti allikaks igaühele. Tegelikkuses jagavad nad maailma kaheks: nendeks, kes hukkuvad, ja nendeks, keda päästetakse (s 15,16). On olema pahandus evangeeliumist, kiusatus risti pärast (Galaatlastele 5:11). Kõigel on igavesed tagajärjed.Pauluse kaheksateistkümne kuu pikkusel kohapealsel tegevusel oli tulemus - rajati Korintose kogudus. Kogu selle aja elatus mees oma käte tööst, valmistades telke (Ap 18:3). Olles kord tutvustanud korintlasi Kristusega polnud tal enam vaja ennast neile uuesti esitleda! Siiski tõusis just nendesamade inimeste hulgas, keda Paulus nii väga armastas ja igatses, küsimus tema apostellikust autoriteedist ja isiklikust aususest. Taas kord võiks Paulus küsida:"Kes selleks tööks sobib?" Seekord leiab ta vastuse:"Meie võimekus ja sobivus tuleb Jumalalt" (3:5).