Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 7:2-16
Tiituse käigust Korintosesse2Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi ülekohut teinud, me ei ole kedagi laostanud, me ei ole kedagi petnud.
3Ma ei ütle seda teie hukkamõistmiseks, sest ma olen juba enne öelnud, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.
4Mul on rohkelt julgust teie ees, mul on teie üle palju kiitlemist, ma olen täis lohutust, mul on ülikülluses rõõmu igas meie kitsikuses.
5Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati - väljas olid tülid, sees kartused.
6Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu.
7See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.
8Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi - ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud -,
9siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud.
10Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma.
11Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.
12Niisiis, kui ma teile kirjutasin, ei sündinud see selle pärast, kes tegi ülekohut, ega selle pärast, kellele tehti ülekohut, vaid selleks, et teie keskel saaks avalikuks teie hool meie heaks Jumala ees.
13Selle tõttu me oleme nüüd julgustatud. Peale oma julgustuse oleme aga veel palju rohkem rõõmustanud Tiituse rõõmu pärast, et ta vaim on leidnud kosutust teie kõikide poolt,
14ja et ma ei ole jäänud häbisse, kui ma olen teid temale kiitnud, vaid nagu me teile oleme kõike rääkinud tões, nii on ka meie kiitlemine Tiituse ees tõeks läinud.
15Ja tema süda on veel rohkem teile lahti, kui ta meenutab teie kõikide kuulekust, kuidas teie ta vastu võtsite kartuse ja värinaga.
16Olen rõõmus, et võin kõiges teie peale kindel olla.
Meie ees on pastori süda. Pauluse kiri lähtub sügavast hoolest ning armastusest korintlaste vastu; just sellepärast kogeb ta sellist valu nendepoolse tõrjumise pärast. On mitmeid teooriaid selle kirja olemuse ja sisu kohta, mis põhjustas korintlastele “kurvastust” (s 8) ning sündmuste kohta, millele siin viidatakse. See võis olla distsipliini küsimus, mida esimest korda mainitakse 1Kr 5 peatükis ja võibolla käsitletakse uuesti 2Kr 2:5-11, aga selles ei saa olla kindel. Me teame aga selle kirja eesmärki ja ka mõju - tuua korintlased parema enesemõistmise juurde ning, et nad meeleparanduse läbi uuendaksid oma jumalasuhet.
Korrigeerimine on samuti osa koguduse elust, aga seda ignoreeritakse liiga sageli, eriti ühiskondades, kus üksikisiku õigused on tõstetud kõrgemale kogukonna omadest. Ometi on see üks alustest nii jüngriks olemises kui ka usklike ühise ihuna toimimises, kus meil on tegelik vastutus teineteise eest ( 1Kr 12, Gl 6.1-2, Kl 3:16).
Liialdatud korrigeerimine aga viib võimu kuritarvitamiseni. Paulus osutab siinkohal palju tasakaalukamale lähenemisele. Õiges korrigeerimises (karistamises) on alati eesmärgiks meeleparanduse läbi inimese taastamine tagasi täielikku osadusse Jumalaga (s 9-11). Sellesse ei tohiks kunagi suhtuda kergekäeliselt ning sellel on alati ka hind juhtide jaoks (s 8). Pauluse antud põhimõtted on kui turvameetmed võimu kuritarvitamise vastu. Tõelise pastoraalse juhtimise keskmes on alati teiste heaolu eest seismine. See kurvastab teise läbikukkumise pärast ning tunneb suurt rõõmu, kui asjad lähevad hästi. Juhtimises on mõlemad, nii valu kui rõõm. See seisab silmitsi probleemidega, kuid tunnistab samas arengut ning tunnustab jumalakartlikku käitumist (s 4, 16). See on rajatud ehtsale kiindumusele. Kus iganes need komponendid aga puuduvad, tekib oht, et juhtimine on vastu võetud isekatel motiividel, kasu silmas pidades - mitte aga teiste kasu taotlemiseks ning see avab tee võimu kuritarvitamisele.
Selle kommentaari autor: John Grayston