Esmaspäev, 19. September 2016
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 24:1-21
Paulus maavalitseja Feeliksi ees1Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Hananias koos mõne vanema ja kõnemees Tertullusega. Need esitasid maavalitsejale Pauluse vastu ametliku avalduse.
2Kui Paulus oli ette kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet: „Meie oleme sinu kaudu, üliauline Feeliks, saanud suure rahu ja sinu hoolekande tõttu on sellele rahvale osaks saanud paranemine.
3Ja selle me võtame igati ja kõikjal vastu suure tänuga.
4Et ma sind aga kauem ei tüütaks, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.
5Sest me oleme leidnud, et see mees on nagu katk ja õhutab mässu kõigi juutide seas kogu riigis, olles ise naatsaretlaste lahkusu peamees.
6Ta on üritanud isegi pühakoda rüvetada, mispuhul me ta kinni võtsimegi [ja tahtsime tema üle kohut mõista oma Seadust mööda.
7Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ja kiskus ta meie käest ja viis ära, käskides süüdistajaid tulla sinu juurde].
8Sa võid ise teda üle kuulates teada saada kõigest sellest, milles me teda süüdistame.”
9Ja juudid toetasid seda, tõendades, et see on nõnda.
10Kui maavalitseja Paulusele märku andis rääkida, siis vastas ta: „Teades, et sa palju aastaid selle rahva kohtumõistja oled olnud, kaitsen ma end julge meelega.
11Sa võid ju teada saada, et sellest ei ole rohkem kui kaksteist päeva möödas, mil ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
12Nad ei ole leidnud mind kellegagi arutlemas ega väitlemas või tekitamas rahvamässu templis, mõnes sünagoogis või linnas.
13Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind nüüd süüdistavad.
14Ma tunnistan sulle aga seda, et ma usuteed mööda, mida nemad nimetavad lahkusuks, teenin oma isade Jumalat, uskudes kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud,
15ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad.
16Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
17Nüüd ma olen aga pärast mitmeid aastaid tulnud tooma annetusi oma rahvale ja ohverdama.
18Seda tegemast - mitte rahvahulga ega märuli keskelt - leidsid mind mõned Aasia juudid, kui ma end pühakojas puhastasin.
19Need peaksid sinu ees olema ja mind süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.
20Või ütelgu nad siin ise, mis kuriteo nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees.
Armastatud laulus "Arm võrratu" kirjeldab John Newton Jumala armu kallihinnalisuse kogemust, kui ta sellega esmakordselt kohtus ning sellesse uskuma hakkas. Kui sina usklikuks said, milline Jumala loomuse külg oli sinu jaoks oluline? Milline on nüüd? Täna Jumalat Tema loomuse eest!
Paulus viidi kiiruga keset ööd Jeruusalemmast, maavalitseja Feeliksi juurde Kaisareasse ning sellel teekonnal saatis teda aukartusäratav sõjaline eskort. Väesalgal oli kaasas ka Pauluse olukorda selgitav kiri väepealik Lüüsiaselt. Juute esindav advokaat Tertullus, pani mängu kõik oma oskused, et veenda Feeliksit Pauluse ohtlikkuses. Enne oma kahe põhiargumendi esitamist kiitis ta ülevoolavalt Feeliksi saavutusi valitsemises (tegelikult oli saa aga puhas meelitamine, sest nii ajaloolane Josephus kui Tacitus kirjeldavad Feeliksi jõhkrat ning korrumpeerunud valitsemisstiili). Seejärel esitas Tertullus oma argumendid: 1) Paulus kujutab endast poliitilist ohtu impeeriumis valitsevalt rahule, sest häirib avalikku korda ning kütab üles konflikte juutide ning ülejäänud rahva vahel; 2) Paulus on sügavalt solvanud juutide religioosseid tundeid rüvetades templi. Tertullus ei suuda oma väidete tõestamiseks tuua ühtegi tunnistajat või muud tõendusmaterjali; ning selleks, et oma sõnadele rohkem kaalu anda väidab ta, et juudid tahtsid Pauluse kinni võtta ainult viimase kaitsmise eesmärgil.
Paulus esindab ennast ise, esitades respekteerivat suhtumist väljendava kaitsekõne Feeliksile. Tema süü puudumine on ilmne, kuid sellele vaatamata kasutab ta juhust, et kaitsta oma usku. Kõigepealt rõhutab ta üldiselt tunnustatud usku Jumalasse, käsuseadusesse ning prohvetitesse, mis oli ühine nii talle ja ta kaaslastele ("usutee" järgijatele), kui ka tema süüdistajatele ning nende juutidest esiisadele. Ta kinnitab,et tema lootus on täielikult pandud Jumalale ning õigete ja ülekohtuste ülestõusmisele. Paulus kuulutab, et ta südametunnistus on puhas, ning et ta viibis templis selleks, et tuua ohvreid ning anda annetusi vaestele kui juudid talle kallale tulid.
Võimalus anda tunnistust oma usu kohta võib meieni jõuda nii soodsas kui ka vaenulikus või isegi korruptsiooni tingimustes. Sellepärast sobib Peetruse tark nõuanne ka meile tänapäeval: me peame olema "... alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad. " (1Pt 3:15-16). Meie usk saab selliste tegude ja sõnade läbi tugevamaks.
Millal viimati vestlesid oma usust kellegagi, kes üldse ei usu? Kas olid rõõmus selle võimaluse üle, või pigem kahtlev?
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson