Reede, 5. Mai 2017
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 12:1-20
Paasapüha söömaaja seadmine1Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:
2„See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
3Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
4Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
5Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
6Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
7Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
8Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
9Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
10Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
11Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
12Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
13Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.
14See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
15Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.
16Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!
17Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!
18Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.
19Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.
20Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!”
Tänane tekst aitab meil lahti mõtestada veresümboli sügavat tähendust ja sümbolismi, mis jookseb jätkuva joonena läbi terve Pühakirja alates 1Ms 3:21, kus Jumal kasutab esimest korda loomade nahku, et katta kinni Aadama ja Eeva alastust. Palu Jumalalt abi mõista ja tõeliselt hinnata selle tähenduse sügavust.
Esmapilgul tundub, et on vähe ühist lool ühest harali põgenevate orjade kambast, kes elavad läbi erinevaid seiklusi (mis võivad tunduda nagu lood, mis meid lapsepõlves paeluda võisid) ja kannatusnädala sündmustel, mis kulmineeruvad risti ja ülestõusmise auhiilgusega. Kuid me ei suuda ülestõusmise sündmustest tõeliselt aru saada ilma nende iidsete lugude kontekstita.
Mul on kustumatu mälestus oma esimesest lennust värske misjonärina Peruusse 1980ndate aastate alguses. Kusagil Atlandi ookeani kohal valdas mind kummaline tunne, justkui oleksin läbimas kahe eksistentsi, kahe erineva elu vahelist ruumi. Teadsin, et ei saa koju tagasi pöörduda enne kui mitme aasta pärast. Olin selja taha jätnud kõik, mis mulle siiani oli elus tuntud ja turvaline - ja ees ootas üsnagi hirmuäratav tundmatus. Selles lennukis - olin sõna otses mõttes nende kahe reaalsuse vahel õhus. Võibolla valdasid Iisraeli rahvast sarnased tunded, kui nad olid valmistumas selleks strateegiliseks sammuks - uue elu ootuses päris oma rahvana, lõpuks ometi vabadena orjuse rõhumise alt.
Paasapüha seadmine oli selle uue alguse tunnusmärgiks. Iisrael oli kaua aega toonud ohvreid, kuid esmakordselt oli nii suur rõhk pandud verevalamisele. Vabastus orjusest oli ainul üks Jumala eesmärke (2Ms 6:6-7). Teiseks oli lunastus - valatud veri (uksepiitadele võitult - usus sinna kantud) oli lahenduseks vastuvõetavuse probleemile püha Jumalaga lepingulises suhtes. Kõigil detailidel oli sügav tähendus - kuupäev, looma spetsiifilsed omadused, küpsetusmeetod, pärmi täielik puudumine, mitte millegi üle jäämise olulisus (võib-olla maagiliste praktikate ärahoidmiseks). Isegi riietus oli oluline (s. 11). Nad pidid olema valmis igal hetkel minema - nagu kõik, kes on pühendunud Jumalaga koos edasi minemisele. Ei mingeid öömantleid ja susse nende jaoks!
Rahvana, kes on lunastatud Kristuse valatud vere läbi, oleme kutsutud käima Temaga viisil, mis on alalises valmisolekus kõigeks, milleks Ta meile võib juhiseid anda. Kas on midagi, millest peaksid ära pöörduma? Kas on Jumal sind "nügimas" tegema midagi radikaalselt teistsugust Tema jaoks? On sul vaja üle vaadata oma vaimulik "riietus"? Sussid varna riputada?
Kohutav pilt rahvast, kes on surmale kaotanud kõik esmasündinud enda hulgast, rõhutab patu ja selle surmavate tagajärgede õudset reaalsust. Loe Jh 3:16-17 ja täna Jumalat Tema Poja, Jeesuse eest.
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield