Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 8:22-25
Jeesus vaigistab tormi22Ühel päeval aga sündis, et Jeesus ja ta jüngrid astusid paati ja tema ütles neile: „Sõitkem üle järve vastaskaldale!” Ja nad asusid teele.
23Aga purjetamise ajal jäi ta magama. Ja järvel tõusis tuulispea ja uhtis paadi vett täis ning nad olid hädaohus.
24Siis nad astusid tema juurde, äratasid ta üles ja ütlesid: „Õpetaja, Õpetaja, me hukkume!” Tema tõusis, sõitles tuult ja veemöllu ja need vaibusid ning järv jäi vaikseks.
25Jeesus ütles neile: „Kus on teie usk?” Aga nemad lõid kartma ja imestasid, öeldes üksteisele: „Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?”
Luukas liigub järjekindlalt oma loo haripunkti suunas - järgmises peatükis saab avalikuks, kes Jeesus tegelikult on. Kõik seni vaadeldud jutustused tõstatavad mingil moel just selle küsimuse ja vihjavad ka vastusele. Meie jaoks on asi selge, kuid Jeesuse kaasaegsed võisid olla tõelises kimbatuses. Ka meie arusaam ei pruugi olla nii täpne kui ise arvame, sest seda mõistmist kujundab 2000 aastat ajalugu ja see on moodustunud lisaks meie kultuuri taustal. Kui saaksime kogeda seda kõike koos jüngritega paadis, võidelda lainetega - siis ehk näeksime kogu lugu veel hoopis teisest vaatenurgast.
Igatahes mõjus Jeesuse vägi ja meelevald jüngritele ehmatavalt - ja mõjuks meile samuti, kui me poleks selle looga nii ära harjunud. Jüngrite küsimused ei tulene lihtsalt väeavalduste kogemisest, vaid ka ilmselgest paralleelist loomislooga, kus Jumala Vaim hõljub vete kohal ja toob kaosest esile korra. Neile, kes näevad, demonstreerib Jeesus taas oma ainulaadsust ja jumalike volitusi. Tal on võim loodusjõudude üle, mis on Looja Jumala pärusmaa. (Vt Ps 65:7; Ps 89:9; Ps 107:29)
Kui mõtleme end koos jüngritega sinna paanti, kas ei tundu siis see Jeesuse poolt natuke ränk ette heita jüngritele usu puudumist, arvestades nende puudulikku, kuid siiski suurenevat arusaamist? Võib tunduda üsnagi tõenäolislt, ometi oli jüngritel ka palju ilmselgeid tõendeid ja nad olid tõesti mõnikord aeglased taipama. (Mk 8:14–21) Meie käes on palju rohkem tõestusmaterjali, kuid kas meie usk on seetõttu tugevam? Kui oleme silmitsi võitluste ja ebakindlusega, kelle poole siis pöördume? Liiga sageli on nii, et kasutame pigem oma oskusi ja kogemusi või erinevaid spetsialiste, ning unustame, et meil on võimalus otse pöörduda universumi Looja poole. Ratsionaalne ajastu, milles elame, surub meid jätkuvalt enda mallidesse ja on vaja selget jumalariigi ligituleku tajumist, et kujundada endas uued harjumused. Oleme ju lõpuks oma ratsionaalse ajastu nägu ja kuigi usus oma põhiolemuselt pole midagi keerulist, ei ole usuga seotud väljakutsed sugugi alati kõige lihtsamad.
Selle kommentaari autor: John Grayston