Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 6:1-15
Jeruusalemma ja Juuda karistus1Põgenege Jeruusalemmast, Benjamini lapsed! Puhuge sarve Tekoas ja pange tähis Beet-Keremisse, sest põhja poolt paistab õnnetus ja suur häving!
2Kena ja helliku olen ma hävitanud - Siioni tütre.
3Tema juurde tulevad karjased oma karjadega ja löövad telgid üles tema ümber, nad karjatavad igaüks oma osa peal.
4„Pühitsegem sõda tema vastu! Tõuskem ja mingem üles keskpäeva ajal!” „Häda meile, sest päev veereb ja õhtuvarjud pikenevad!”
5„Tõuskem ja mingem üles öösel ning hävitagem tema paleed!”
6Sest vägede Issand ütleb nõnda: Raiuge puid ja kuhjake piiramisvall Jeruusalemma vastu! See on linn, mida tuleb karistada, sest tema sees valitseb vägivald.
7Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin.
8Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, maaks, kus ei elata.
9Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli jääki nopitakse otsekui viinapuu järelnoppimist. Siruta oma käsi võrsete kohale otsekui viinamarjakorjaja.
10Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda. Vaata, Issanda sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile.
11Mina olen täis Issanda viha, ma ei suuda seda peatada. Vala see laste peale tänaval, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse nii mehed kui naised, nii vanad kui raugad.
12Ja nende kojad antakse teistele koos põldude ja naistega; sest ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Issand.
13Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik.
14Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole.
15Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
Jeremija maalib Jeruusalemmast kainestava pildi. See on linn, millel puudub turvalisus. Sel põhjusel, peab Benjamini suguharu põgenema (s 1). Ebaturvalisuse allikaks aga on see, et linn on täis kurjust ning see toob vältimatult kaasa hävituse (s 1-5). Veelgi alarmeerivam on aga see, et vaatamata rõhumisele, kurjusele, haigustele, ahnusele ning pettusele (s 13,14), mis valitseb kõikjal linnas (s 7), tunduvad inimesed neid ähvardavat ohtu üldse mitte märkavat. Selle asemel et üksteise võidu pürgida meeleparanduse ja muutuse suunas, on rahva põhiliseks reaktsiooniks enesega rahulolu ( 14,15)
Jeremija näeb probleemi selles, et hoolimata pakilisusest ei tundu mitte keegi kuulavat tema prohveteeringut (s 10) - rääkimata preestritest või prohvetitest. Juuda rahva kõrvad on suletud ning kogu kultuur nihkunud osadussuhtelt Jumalaga amoraalsuse ning ülekohtu suunas. Kõik toimuv jääb ääretult kaugele inspireerivast visioonist Ps 78:1-7, kus rahvast vannutatakse edasi andma Jumala tõe pärandit järgmistele põlvkondadele nii, et isegi need, kes pole veel sündinud oleksid nõus rajama oma lootuse Jumalale. Selles linnas aga pärandatakse järgmistele põlvedele pattu ning korruptsiooni.
Juudale lähenev katastroof ei olnud üksnes karistus patu pärast. See tulenes ka asjaolust, et inimesed olid kuritarvitanud enda identiteeti - maha salates selle, kes nad tegelikult olid, Jumala lepingu rahvas. Kes seda prohveteeringut reaalselt rakendada soovib, peab sellekohaselt toimima esmalt enda elus ja koguduses, mõistes, et meie identiteet on üksnes ja peamiselt Kristuse ihu liikme(te)na. Meie kutsumine on rääkida ja teha tõtt ning olla avameelsed ja siirad. Ning enne kui tohime manitseda ühiskonda usust taganemise ning hävituse tekitamise pärast - enne peame lubama Jumala sõnal veenda iseendid nii, et käituksime ja räägiksime nagu Jumala rahvas - Kristuse jüngrid - ning oleksime valmis alati otsima Jumala.t andestust ning rahu.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey