Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 12:1-17
Jeremija küsib ja Issand vastab1„Sina jääd õiglaseks, Issand, kuigi ma riidlen sinuga. Tõesti, ma tahaksin sinuga rääkida õigusemõistmisest. Miks läheb korda õelate tee? Miks kõik petised elavad rahus?
2Sina istutad neid, nad juurduvad, nad kasvavad, kannavad isegi vilja. Nende suus oled sa ligidal, aga nende neerudest kaugel.
3Kuid sina, Issand, tunned mind, näed mind ja katsud läbi mu südame, missugune see on sinu ees. Lahuta nad nagu tapalambad ja pühenda veristuspäevaks!
4Kui kaua peab maa leinama ja kõigi väljade rohi kuivama? Nende kurjuse pärast, kes seal elavad, hukkuvad loomad ja linnud, sest nad ütlevad: „Tema ei näe meie lõppu.””
5„Kui sa väsid jalameestega koos joostes, kuidas sa võiksid siis võistelda hobustega? Rahulikul maal võid sa olla julge, aga mida sa teeksid Jordani padrikus?
6Sest isegi su vennad ja su isa pere, needki petavad sind, needki karjuvad täiest kõrist sulle järele. Ära usu neid, isegi kui nad sinuga lahkesti räägivad!”
7„Ma olen maha jätnud oma koja, hüljanud oma pärisosa, olen andnud, mis oli mu hingele armas, oma vaenlaste kätte.
8Mu pärisosa oli mulle kui lõvi metsas: ta möirgas mu peale, seepärast ma vihkan teda.
9Mu pärisosa oli mulle kirjuks linnuks, mida röövlinnud piiravad. Minge, koguge kõik metsloomad, tooge nad sööma!
10Hulk karjaseid on hävitanud mu viinamäe, on tallanud mu põlluosa, nad on teinud mu armsa põllu lagedaks kõrbeks.
11Lagedaks on see tehtud, lagedana leinab see mu ees. Kogu maa on laastatud, aga ei ole ühtegi, kes võtaks seda südamesse.
12Kõigi kõrbe tühermaade peale tulid hävitajad - sest Issanda mõõk neelab maa äärest ääreni - rahu pole kellelgi.
13Nad külvasid nisu, aga lõikasid kibuvitsu, nad väsitasid endid asjata; häbenege oma saaki Issanda vihalõõma pärast!”
14Nõnda ütleb Issand kõigi mu kurjade naabrite kohta, kes puudutavad pärisosa, mille ma oma rahvale Iisraelile olen andnud pärida: „Vaata, ma kitkun nad ära nende maalt ja kitkun Juuda soo välja nende keskelt.
15Aga pärast seda, kui ma olen nad kitkunud, halastan ma jälle nende peale ja toon nad tagasi, igaühe ta pärisosale ja igaühe ta maale.
16Ja kui nad tõesti õpivad ära mu rahva kombed ja hakkavad vanduma minu nime juures: Nii tõesti kui Issand elab!, nõnda nagu nad õpetasid mu rahvast vanduma Baali juures, siis nad võivad edasi elada mu rahva keskel.
17Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand.”
Ustava prohveti amet ei olnud sugugi lihtne - Jeremijal oli väga raske aeg. Vähe sellest, et inimesed teda ja talle Jumalast antud sõnumit ignoreerisid, ka Jumal ise tundus abist hoiduvat. Aga miks siis kurjad said õitseda ja edeneda (s 1)? Isegi religioossed nende hulgast olid tegelikult ebasiirad - rääkisid õiget juttu aga ei elanud õiget elu (s 2). Jumala näiline tegevusetus andis neile julguse öelda, et Jumal on kurt ja tumm (s 4), ja et nad võivad elada nii nagu neile meeldib. Jeremija, kes rajas end Jumala õiglusele ja õigsusele, kutsub Jumalat üles tegutsema (s 3-4).
Jumal aga vastab, et prohvetil on vaja kannatlikku taluvust. Sest kui ta hakkab hingeldama jalameestega võidu joostes, mida ta teeb siis kui tuleb võistelda hobustega (s 5)? Hullemad asjad on alles tulemas ning prohvetil on vaja vastupidavust. Jumal ilmutab Jeremijale, et isegi ta enda perekond peab tema reetmise plaane. Ainuke, kellele prohvet toetuda saab on Jumal - kellel on täiuslik vastupidamise võime - selline, mis ühel päeval loovutab “selle, keda ma armastan” (Jeesuse) otse oma vaenlaste kätte (s 7). Jumal on valmis mistahes teoks, et täita oma eesmärgid; ja Ta ei tagane ega kõhkle, Ta teab täpselt, mida Ta teeb.
Ja Ta mõistab kohut ka kurjade üle. Nii Juuda, kui kõik ta naabrid saavad tunda Jumala karistust.
Jumal ilmutab ka oma halastust - isegi kohtumõistmises (Ha 3:2). Peale ülesjuurimist, saavad ümbritsevad rahvad kogeda Jumala kaastunned (s 15). Ja kuigi nad on Jumala rahvale õpetanud külge halvad, ebajumalate teenimises harjumsed, siis kui nad meelt parandavad, saavad nad tunda Jumala õnnistusi (s 16 -17).
Jumala näilist tegevusetust kaasajal, kus inimkond on silmitsi kasvava kurjuse ning jumalatusega, ning igavese tõe ja väärtuste erosiooni ei tohi tõlgendada kui kurjuse tolereerimist Jumala poolt või võimetust tegutseda. Jumal näeb, kuuleb ning tegutseb. Tema “hilinenud” toimimises, saame meie näha armu (2Pt 3:9). Ja me ei tohi kaotada lootust või minna araks - vaid meil tuleb ustavalt palvetada Jumala poole, kes õiglane, õige ning armuline.
Selle kommentaari autor: Robert Solomon