Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 25:1-14
Juudat ootab vangipõlv1Sõna, mis Jeremijale tuli kogu Juuda rahva kohta Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja neljandal aastal, see on Paabeli kuninga Nebukadnetsari esimesel aastal,
2mis prohvet Jeremija rääkis kogu Juuda rahva ja kõigi Jeruusalemma elanike kohta, öeldes:
3„Juuda kuninga Joosija, Aamoni poja kolmeteistkümnendast aastast alates kuni tänase päevani, nende kahekümne kolme aasta jooksul on mulle tulnud Issanda sõna ja ma olen teile rääkinud ja rääkinud, aga teie ei ole kuulanud.
4Ja Issand on läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid, on läkitanud lakkamatult, aga teie ei ole kuulanud ega ole pööranud oma kõrva kuulma,
5kui ta ütles: Pöördugu ometi igaüks oma kurjalt teelt ja oma kurjadest tegudest, siis te jääte elama maale, mille Issand on andnud teile ja teie vanemaile muistsest ajast igavesti!
6Ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides ja kummardades, ja ärge pahandage mind oma kätetööga, siis ma ei tee teile kurja!
7Aga teie ei kuulanud mind, ütleb Issand, vaid pahandasite mind oma kätetööga õnnetuseks teile enestele.
8Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Kuna te ei võtnud kuulda mu sõnu,
9vaata, siis ma toon kõik põhjamaa suguvõsad, ütleb Issand, ja läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile, oma sulasele, ja toon nemad selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi nende ümberkaudsete rahvaste vastu. Ja ma hävitan nad ning teen nad jubeduseks ja pilkealuseks ning igavesteks varemeteks.
10Ja ma kaotan nende keskelt lustihääle ja rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle, käsikivi mürina ja lambivalguse.
11Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat.
12Aga kui seitsekümmend aastat täis saab, siis ma nuhtlen Paabeli kuningat ja seda rahvast, ütleb Issand, nende süüteo pärast, ja kaldealaste maad, tehes selle igavesti lagedaks.
13Ma lasen täide minna kõik oma sõnad, mis ma olen rääkinud selle maa kohta, kõik, mis on kirjutatud sellesse raamatusse, kõik, mis Jeremija on prohvetlikult kuulutanud kõigi rahvaste kohta.
14Sest ka nemad peavad orjama paljusid rahvaid ja suuri kuningaid, ja ma tasun neile nende tegude ja kätetöö järgi!
Wow - milline peatükk! Kui Jeremija tunded peegeldavad Jumala omi, ei oleks ta saanud olla rohkem pettunud või mures olla oma rahva pärast, neile läheneva kohtumõistmise valguses (s 1, 3-6). Oled sa kunagi oma naabruses, koguduses või linnas ringi vaadanud küsides: “Kuidas me küll sellise olukorrani jõudsime?” Jeremija tegi seda (s 12). Vastus aga tabab nagu tonn kive ( s 13-14, 25-26). See on kangekaelselt Jumala mitte kuulda võtmisest sündinud reaalsus. See on valede asjade üle kiitlemisest tulnud reaaalsus. Aga isegi selles olukorras on veel lootust. Issand “tahab” kiitlejaid. Küsi täna Temalt, kas sina kiitled õigete asjade üle. Ning palveta seejärel endale arusaamist Tema teede kohta. Ta on tõotanud anda seda neile, kes siiralt paluvad (vt Jk 1:5).
Kuningas Joosija oli hakanud rahvast ümber pöörama. Tema poeg Joojakim aga oli hoopis teistsuguse meelsusega. Tundub, et Juuda kuningriigi rahvas oli Joosija poolt tutvustatud usuliste reformidega kaasa läinud ainult sellepärast, et Joosija oli kuningas. Kui Joojakim sai troonile, ning osutus hoopis teistsuguse stiiliga juhiks, ei läinud kaua, kui rahvas pöördus tagasi oma vanade eluviiside juurde. Ka keeldus Joojakim kuulmast Jeremija poolt edasiantud prohvetisõna ning soovitust, et Juuda peaks Paabelile allistuma, sest Jumal kasutas tolleaegset supervõimu selleks, et kohut mõista enda rahva üle. (ptk Jr 36:20-23).Tänane tekst näitab meile, kui oluline on kuulata Jumala sõna. Juuda on omadega täiesti ummikus. Tänu nende ebajumalakummardamisele ning ülekohtule tuli nende üle kohus - nad pidid läbima 70 vangipõlve aastat ilma rõõmuta, pulmapidudeta, viljakuseta, tootlikkuseta ja lootuseta (s 10,11). Hirmus on aga see, et Juuda rahvas, nii nagu võibolla ka meie, ei mõistnud, et Jumala kuulamine ja sõnakuulmine teenib esmajoones nende edni huve. Ilmselt arvasid nad, et palju mõistlikum oleks teha kompromisse naaberrahvastega, kellelt võis saada sõjalist kaitset, ning kui seda tehes tuli pisut laveerida mööda sellest, mis Jumal oli öelnud - käsuseaduse ja prohvetite vahendusel (vt 5Ms 6:13-15) (s 3-7) siis olgu nii. Jumal aga ei jaga oma rahvast kellegagi, ega pigista silma kinni nende patu suhtes (s 8-11).
Selle kommentaari autor: Fiona Barnard