Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 32
Pattude andekssaamisest1Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud.
2Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust.
3Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest.
4Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.
5Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.
6Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi.
7Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega. Sela.
8Sina ütled: „Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.”
9Ärge olge nagu hobused, nagu muulad ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi.
10Õelal on palju valu, aga kes loodab Issanda peale, seda ümbritseb heldus.
11Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!
Enesemõistmise algus on tunda oma patusust. Meie ajastul ei peeta pattu enam tõsiseks asjaks. Mittekristlase jaoks puudub sel isegi kontseptsioon. Kahetseme asju mis kahjustavad meie isiklikke või ühiskondlikke huve, kuid neid ei peeta patuks selle sõna sisulises mõistes, mis tähendab püha Jumala seadmiste rikkumist (Rm 3:23). Isegi kristlased on kaasa tõmmatud taolisesse ajastu vaimsusesse. Meie põhimõtteliselt õige rõhuasteus Jumala armastusele ning halastusele, võib samas tekitada tunde, et andestust on võimalik alati saada - mis on tõsi - kuid ühtlasi võib nõrgeneda arusaamine sellest, mida sisuliselt tähendab püha Jumala vastu eksimine.
Taavetil taolisi illusioone ei olnud. Patt oli tõsine asi ning see tekitas Jumala ja tema vahele barjääri, millega möödapääsmatult tuli tegeleda (Ps 51:12). Süütunne oli nii tohutu, et see rõhus teda raskelt - tundetasandil aga ka lausa füüsiliselt (s 3,4). Tänapäeval vaadataks taolist süütunnet ebatervislikuna ning ebastabiilsusena, ometi on see loomulik tagajärg sisemisele äratundmisele, et meie teod on eraldanud meid eluallikast ning edasine tee viib järjest suuremasse nõtrusesse, valusse ning viimselt surma.
Eluallika juurde tagasitulek on aga hoopis teistsugune (s 5). Suutmatus mõista patu tegelikku mõju ja meelevalda omab veel üht, palju tumedamat külge - me kaotame teadmise andeksandmise õnnistusest. Kergendustunne, aktsepteerimise kogemus, imeline kogemus armust - kõik see on ära võetud. Kord aga taastatud, kogeme jumalikku kinnitust (s 8 - kus Jumal kõneleb) selle kohta, et kui usaldame oma teed täiesti Jumala kätte, leiame et Ta juhib meid kindlalt ning eksimatult õigel teel. Ja see, nagu psalmist märgib - on tõeline tarkus. Koos taolise andestuse tundmisega mis juhib meid järjest sügavamasse Jumala muutumatu armastuse kogemisse, tuleb sisemine rõõm, mida ei saa kustutada ( s11).
Selle kommentaari autor: John Grayston