Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 8:5-14
Armastus on tugev nagu surm5„Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?” „Õunapuu all äratasin ma sinu, seal, kus su ema tõi su valuga ilmale, kus su valuga ilmale tõi su sünnitaja.
6Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.
7Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne!”
8„Meil on väike õde ja tal ei ole rindu. Mida peaksime tegema oma õe heaks, siis kui temast juttu tuleb?”
9„Kui ta on müür, ehitame selle peale hõbesakme; aga kui ta on uks, suleme selle seedrilauaga.”
10„Mina olen müür, ja mu rinnad on nagu tornid - seepärast ma sain ta silmis otse rahutoojaks.”
11„Saalomonil oli viinamägi Baal-Haamonis; selle viinamäe andis ta vahtide hooleks. Igaüks oleks selle viljaga teeninud tuhat hõbeseeklit.
12Minu viinamägi, mulle kuuluv, on siin mu ees. See tuhat jäägu sulle, Saalomon, ja veel kakssada viljavahtidele.”
13„Sina, rohuaedade elanik, sõbrad kuulevad su häält: luba ka mind seda kuulda!”
14„Rutta, mu kallim, ja ole nagu gasell või noor hirv palsamimägedel!”
Nii nagu näitlejad etenduse lõppedes eesriide ette kutsutakse, astuvad selles viimases põimikus meie ette kõik Ülemlaulu peamised tegelased: sõbrad, kuningas Saalomoni kuju, ema, vennad ning kaks armastajat. Ja samamoodi kui etenduse lõppedes toimub too esile tulemine et vastu võtta publiku kiitusavaldusi – antakse ka siin veelkordsed kiirudavaldused ühtehoidmisele ning armastusele, mida ei ole võimalik osta ega müüa ( s 11,12). Kas noorpaar elab nüüd surmani õnnelikult? Viimane salm vihjab, et alati saab armastuses olema taandumine ja tulemine, peitumine ning otsimine, tagasitulek ning teineteises juures uute sügavuste leidmine.
Ja kuna siin on selgelt tegemist armastuse liiduga, ei saa me teha siiski teha siit otseülekannet kaasaegsesse läänelikku vaatesse romantilisele armastusele – et kõik ongi ainult armastus. Need kes „armuvad – armastusse langevad“( ingl k: fall in love) võivad sealt sama lihtsalt ka välja langeda ning ilmalikud abielutseremooniad, kus vastastikused vanded lõpevad sõnadega „nii kaua kui armastus kestab“ - annavad peamise rolli tunnetele. Selle varjus aga unustatakse vastastikune hoolimine ja pühendumine, usaldus mida vajatakse ühtviisi nii haiguses kui tervises.
Igas paarisuhtes tuleb ületada meeletu hulk isekust ning selle teeb veelgi raskemaks praeguse ühiskonna pürgimine täielikumale sõltumatusele ja indiviidi autonoomiale. Eriliselt aga esineb seda abieludes! Üks mu sõber märkis kord, et lapsevanematena peame õigeks anda lastele isiklik tuba/ magamistuba – kuid kui nad suureks saavad – peavad nad jagama hakkama mitte ainult tuba vaid ka sama voodit! Lapsed on praktiliselt ettevalmistamata vastastikuseks omavaheliseks sõltuvuseks, milleta abielus läbi ei saa.
Sest ilma tõelise suhteta teistesse ning Jumalasse ei saagi me teada, kes tegelikult oleme – neis suhetes olemine aga nõuab enese alistamist, oma soovidest loobumist teiste vajaduste ees. Armumine aitab meil üle saada esmasest lahutatusest ja see on tore. Samuti lisab armumine vürtsi abielusuhtesse. Ometi on armastuse tõeline näitaja- selle armastuse milleks meie oleme kutsutud - nii palju suurem, et sellele väljakutsele vastamiseks vajame kogu Jumala abi.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner