Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 69:17-37
Ahastushüüd Jumala poole17Vasta mulle, Issand, sest hea on sinu heldus; pöördu minu poole oma rohket halastust mööda
18ja ära peida oma palet oma sulase eest, sest ma olen kitsikuses; kuule mind pea!
19Tule ligi mu hingele, lunasta tema; vabasta mind mu vaenlaste pärast!
20Sina tead mu teotust ja mu häbi ja mu laimu, kõik mu vastased on su ees.
21Teotus on murdnud mu südame, ma olen haigeks jäänud; ma ootasin kaastunnet, kuid seda ei olnud, ja trööstijaid, kuid neid ma ei leidnud.
22Vaid nad andsid mulle süüa mürkrohtu ja mu janus nad jootsid mind äädikaga.
23Nende laud saagu püüniseks nende ees ja heaolu silmuseks!
24Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja pane nende niuded alaliselt vankuma!
25Vala välja oma meelepaha nende peale ja su vihaleek tabagu neid!
26Nende telklaager saagu lagedaks; ärgu olgu nende telkides elanikke!
27Sest nad jälitavad seda, keda sina oled löönud, ja jutustavad nende valust, keda sina oled haavanud.
28Lisa neile süütegu süüteo peale, ärgu nad jõudku sinu õiglusesse!
29Kustutatagu nad maha eluraamatust ja ärgu pandagu neid kirja koos õigetega!
30Aga mina olen vilets ja täis valu. Sinu abi, oh Jumal, kaitsku mind!
31Ma kiidan lauluga Jumala nime ja tänulauluga ma ülistan teda.
32See on Issandale meeldivam kui härg, kui härjavärss, kel on sarved ja sõrad.
33Viletsad näevad seda ja rõõmustavad; teiegi süda, kes nõuate Jumalat, peab elama.
34Sest Issand kuuleb vaeseid ega pea halvaks oma vange.
35Kiitku teda taevas ja maa, meri ja kõik, mis seal liigub!
36Sest Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.37Ja tema sulaste järeltulev sugu peab selle saama pärandiks, ja need, kes armastavad tema nime, asuvad sinna elama.
Mis meenub sulle kõigepealt mõeldes Taaveti peale? On see tema võitlusvaim, juhtimistarkus, läbikukkumised või poeesia? Tänases laulus, mille autoriks teda peetakse, näeme täiesti teistsugust meest, kui see, kes kord Koljatile vastu astus. Võibolla nägi sama ka Joonatan: see ülipopulaarne kangelane polnud lihtsalt vägev võitleja, vaid mees, kelle julgus toetuda Jumala nimele voolas aina täituvast sisemisest allikast. Taoline usaldus kujunes välja ilmselt juba Taaveti nooruses, kui ta alles lambaid karjatas, ning on palju enam väärt, kui endale karmi kesta peale kasvatamine või lihtsalt murede maha raputamine. Ka hilisemad, Sauli eest põgenemise ning koobastesse peitumise aastad, kasvatasid tema kindlust usaldada kõiges Jumalat, kes on Hea Karjane.
Käesolev psalm on üks paljudest, mis on kirjutatud hädahüüdena siis, kui Taavet oli silmitsi ähvardava vaenlasega. Mitte ühtegi teist psalmi peale Ps 22, ei ole nii palju tsiteeritud Uues Testamendis, kui seda, ning paljusid salme sellest - eriti 10 ja 22 salmi - seostatakse otseselt Jeesusega.
Taaveti valuhüüd osutab meile kui vajalik on valada oma süda Jumala ette, kes kuuleb. Jumalat ei šokeeri meie ahastuse sügavikud, isegi mitte meie kättemaksusoov. Ning kui sõnastame oma kitsikust Tema ees, tuleb ka selgus kuidas edasi liikuda, meenuvad tõotused, mida Jumal meile igapäevaseks abiks on andnud.
Samamoodi muutuvad ka Taaveti äärmuslikud väljendid laulu alguses hiljem tunnistuseks ja viimaks kinnituseks. Palve toimib just niimoodi, kinnitades meie südant, et me pole üksi, ning et Jumal teab ja mõistab meie olukorda. Palve tõstab meid üles “hukutavatest vetest” (s 2). Viimselt aga peame ise oma fookuse tõstma vaenlaselt (s 22-29) Jumala päästvale toimimisele (s 30) ning kiitma Teda usus, et ka sel korral toob Tema esile meie pääste (s 30-37).
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner