Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 22:1-24
Aabraham saab käsu Iisaki ohverdamiseks1Pärast neid sündmusi pani Jumal Aabrahami proovile ning ütles temale: „Aabraham!” Ja ta vastas: „Siin ma olen!”
2Ja tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!”
3Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega kaasa kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.
4Kolmandal päeval tõstis Aabraham oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt.
5Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.”
6Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis enda kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.
7Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?”
8Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos.
9Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale.
10Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et tappa oma poeg.
11Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”
12Siis ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!”
13Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni. Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.
14Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks „Issand näeb”. Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Issanda mäel ta näitab end.”
15Ja Issanda ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast
16ning ütles temale: „Ma vannun iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainsat poega,
17ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks - nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres - ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad!
18Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!”
19Siis Aabraham läks tagasi oma noorte meeste juurde, ja nad tõusid ning läksid üheskoos Beer-Sebasse. Ja Aabraham jäi elama Beer-Sebasse.
Naahori järeltulijad20Ja pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile ja öeldi: „Vaata, Milka on ka su vennale Naahorile poegi ilmale toonud:21Uusi, tema esmasündinu, Buusi, selle venna, Kemueli, Arami isa,
22Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.”
23Ja Betuelile sündis Rebeka. Need kaheksa tõi Milka ilmale Naahorile, Aabrahami vennale.
24Ja tema liignaine, Reuma nimi, sünnitas ka - Teba, Gahami, Tahase ja Maaka.
Aeg oli möödunud (s 1) ning kui Aabraham ja Saara jälgisid armastusega kuidas väike Iisak kasvas, meenutas see neile igapäevaselt kuidas Jumal oli täitnud oma imelise tõotuse. Ja siis plahvatas pomm. Jumal kutsub Aabrahami taas rännakule selleks, et ta selle ime läbi sündinud lapse Jumalale ohverdaks (s 2). Kogu lugu jutustatakse põnevalt ja suure dramaatilisusega: hoolimata sellest, et teame loo hästi lõppevat, kogeme selle kulgedes koos Aabrahamige valu ja pinget.
Paljudel piiblilugejatel tekib siin eetiline probleem. Kui Aabraham on hea, kuidas saab ta siis minna välja selleks, et oma süütu poeg ohverdada? Ja kui Jumal on hea, kuidas saab ta esitada sellise ebamoraalse nõude? Kogu lugu näib pakkuvat ohtlikku pretsedenti. On ju selge, et mistahes, nii-öelda Jumalalt tulnud korraldust, tuleb esmalt alati kontrollida, kas see on vastavuses Jumala enda loomusega! Vihje tänase loo jaoks leiame Aabrahami kui prohveti kirjelduses - 1Ms 20:7.
Heebrealaste pühakirjas nõutakse prohvetitelt mitmel korral šokeerivaid ning neile isiklikult vägagi valusaid tegusid - et need oleks laiemale publikule dramaatiliseks märgiks. Hoosea pidi abielluma prostituudiga ning läbi enda kogemuse vahendama Jumala ustavust ja armastust oma truudusetu rahva vastu (Ho 1:2). Hesekielil keelati leinata oma naist, et suunata pagendusse viidud juutide tähelepanu lootusele, mis kõrgus isegi üle Jeruusalemma langemise ( Hs 24:15-17). Need ei olnud eeskujud, mida järgida, vaid märgid või tähised, mis pidid rõhutama mingit kindlat sõnumit Jumalalt.
Pane tähele, et oodatav tegu on peamiselt test Aabrahamile (s 1). Prohvetite valmisolek kuulekas ja armastav Jumalale enam kui mistahes inimlikus armastuse suhtes - võimaldas neil saada kanaliks mille läbi Jumal kõnetas maailma. Aabraham sooritab selle eksami vaikse väärikusega, kõneldes Iisakile rahustavaid sõnu, mis olid tõesemad kui ta ise sel hetkel aimata oskas (s 8).
Laste ohverdamist praktiseeriti paljude rahvaste keskel, keda Piiblis mainitakse. Mõnikord nähti selles viimset võimalust kallutada jumalaid midagi tegema. Iisraeli jaoks oli selline praktika lubamatu kahel põhjusel. Jumala seadus keelas inimohvrite toomise (3Ms 18:21), ning ohvrid iseenesest ei olnud kunagi määratud selleks, et manipuleerida Jumalat tegema midagi ohvritooja soovi kohaselt.
Ka ütles juutide seadus, et iga esmasündinu kuulub Jumalale ning tuli pühitseda kas Jumala teenimiseks või osta tagasi kohase ohvriga (2Ms 13:12-13). See tuletas vastsetele vanematele meelde, et lapsed ei ole vanemate omand, vaid usaldatud nende kätte Jumala poolt. Me teenime neid parimini näidates oma eluga, et usk Jumalasse on seal esimesel kohal. Tänase loo detailidest näeme, et Iisak oli oma isa suhtes sama usaldav ja kuulekas kui Aabraham oli Jumala suhtes.
Aga just siis, kui pidi tulema tema surmamise hetk, hüüdis ingel Aabrahami ning nad mõlmad nägid, et Jumal oli saatnud asendusohvri (s 10-13). Olen kindel, et kui ingel ei oleks hüüdnud Aarbahami nime just sellel hetkel, oleks Aabraham oma lubaduse täitnud ning oma poja surmanud. Ja Jumal on selgelt rahul sellise pühendumisega (s 16). Kui oli selge, et Aabrahami armastus Jumala vastu ületas absoluutselt kõik muu, avati Aabrahamile laialt kogu õnnistuste tee (s 17).
Jumal ei vaja ega igatse inimverd. Ta ei mänginud Aabrahami tunnete ja vaimse tervisega sadistliku rõõmu pärast. Aga tal oli vaja teada, ning ka Aabrahmil oli vaja teada, et Jumal oli tema elus tõesti kõige esimene.
Mida see tähendab meie jaoks? Mida tähendab armastada Issandat oma Jumalat kõigest oma südamest, hingest ja meelest ning kõigest oma jõust? Meie igaühe jaoks võib siin peituda erinev “ebajumal”, kellest peame loobuma. Rikkale noormehele esitas Jeesus väljakutse loobuda oma omandist. Jüngrid pidid jätma oma kodud ja järgima Jeesust. Aabrahamil paluti altarile panna oma ainus poeg. Milline asi meie elus võistleb esikoha pärast meie pühendumises?
Selle kommentaari autor: Vera Sinton