Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 2:1-24
Maakuulajad läkitatakse uurima Jeerikot1Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest maakuulajaiks, öeldes: „Minge vaadake maad ja Jeerikot!” Ja nad läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta; ja nad jäid sinna.
2Aga Jeeriko kuningale räägiti ja öeldi: „Vaata, mehed Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!”
3Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: „Too välja need mehed, kes su juurde tulid, kes tulid su kotta, sest nad on tulnud läbi uurima kogu maad!”
4Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles nõnda: „Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad pärit olid.
5Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed välja. Mina ei tea, kuhu nad läksid. Ajage usinasti neid taga, küllap te saate nad kätte!”
6Tema aga oli viinud nad üles katusele ja peitnud linavarte alla, mis tal katusele olid laotatud.
7Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid välja läinud, suleti värav.
8Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks Raahab nende juurde üles katusele
9ja ütles meestele: „Ma tean, et Issand on andnud selle maa teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad kõik maa elanikud.
10Sest me oleme kuulnud, kuidas Issand kuivatas teie eest Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest lahkusite, ja mida te tegite kahe emorlaste kuningaga teisel pool Jordanit, Siihoni ja Oogiga, kelle te hävitasite sootuks.
11Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Issand, teie Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal.
12Ja nüüd vanduge mulle Issanda juures, sest ma olen teile head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle kindel märk,
13et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes neil on, ja päästate meie hinged surmast!”
14Ja mehed ütlesid temale: „Me ise sureme teie asemel! Kui teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Issand annab selle maa meile, siis oleme su vastu head ja ustavad.”
15Seepeale laskis ta nad läbi akna nööriga alla, sest ta koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.
16Ja ta ütles neile: „Minge mäestikku, et tagaajajad teid ei kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed!”
17Ja mehed ütlesid temale: „Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:
18vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere!
19Igaühe veri, kes siis su koja uksest välja läheb, tulgu tema enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab!
20Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda.”21Ja tema vastas: „Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!” Ja ta saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri akna külge.
22Siis nad läksid ja tulid mäestikku ning jäid sinna kolmeks päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud.
23Ja need kaks meest, kui nad mäestikust olid alla tulnud, pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua juurde ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.
24Ja nad ütlesid Joosuale: „Tõesti, Issand on andnud meie kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees.”
Kes oli see naine, Raahab? Tänane peatükk jutustab loo tema ustavusest, vaatamata Raahabi eluviisile, etnilisele päritolule ning põlatud elukutsele. Naise, kaananlase ja prostituudina oleks tema saatuseks olnud kindel surm. Eelseisvas lahingus Jeeriko pärast oleks hävitatud nii ta ise kui ka tema pere ja sugulased. Raahab oli Iisraeli Jumalast ainult kuulnud, ning ta kartis teda, aga ka uskus. Ja sellepärast muutus tema saatus. Kuigi tema kodu pääses pettuse tõttu, sai temast Iisraeli rahva liige ning ta jäi ellu. Loo kirjutaja toob edaspidi, 7. peatükis välja terve rea kontraste Raahabi ja Aakani vahel.
Aakan on mees, ning pärit ühes heebrealaste kõige paremast, Juuda suguvõsast. Lisaks on ta respekteeritud juht. Tema oleks pidanud elama, kuid läbi enda kavandatud pettuse hukkub ta ise, kogu tema perekond ning kõik mis talle kuulus. Kuigi ta oli ise näinud Jumala väge toimimas, ei karda ta Jumalat ning on sõnakuulmatu Talle. Nii peab ta surema nagu kaananlane. Raahab aga otsustab jääda elama Jumala rahva hulgas, ning temast saab Jeesuse üks esiemasid, keda Matteus nimetab ka Jeesuse genealoogias (Mt 1:5)!
Peamine erinevus Aakani ja Raahabi vahel on nende suhtumine Jumalasse. Raahab suhtub Jumalasse täie tõsidusega, otsustab riskida kõigega Jumalat usaldades ning Tema kätte andes kogu oma elu. Samamoodi on ta valmis riskima oma eluga kui peidab enda majja kaks Iisraeli spiooni. Aakan kohtleb Jumalat nagu Teda poleks olemas, ning eeldab et võib Teda jultunult ignoreerida ilma igasuguste tagajärgedeta.
Raahab demonstreeris oma usaldust ka kolme väga praktilise teoga: ta sidus akna külge punasest lõngast nööri, suutis pikemate selgitusteta koguda oma kotta terve oma pere ning ei avaldanud kellelegi kokkulepitud plaani.
Jutustaja annab meile teada, et Kaananimaa vallutamine sisaldas palju enamat kui pelgalt kaananlaste hävitamine. Väga olulised olid kogu protsessis inimeste isiklik usk ning sõnakuulmine. Usk Jumalasse ei ole kindlustatud pelgalt rahvuse või auväärse positsiooniga - selle võib leida ka prostituut ning kaotada auväärne iisraellane.
Selle kommentaari autor: Richard Harvey