Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 4:1-24
Mälestuskivid Jordani ületamise tähistamiseks1Ja kui kogu rahvas oli läinud üle Jordani, siis rääkis Issand Joosuaga, öeldes:
2„Võtke endile rahva hulgast kaksteist meest, igast suguharust mees,
3ja andke neile käsk ning öelge: Võtke endile siit Jordani keskelt, kus preestrite jalad seisavad, kaksteist kivi ja viige need enestega kaasa ning asetage leeripaika, kus te sel ööl ööbite!”
4Siis Joosua kutsus kaksteist meest, keda ta oli käskinud määrata Iisraeli laste hulgast, igast suguharust ühe mehe,
5ja Joosua ütles neile: „Minge Issanda, oma Jumala laeka ette keset Jordanit, ja tõstke igamees endile üks kivi õlale, vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule,
6et need oleksid teie keskel tähiseks! Kui teie lapsed tulevikus küsivad, öeldes: Mis kivid need teil on?,
7siis vastake neile, et Jordani veevool katkes Issanda seaduselaeka ees, kui see läks üle Jordani: Jordani veevool katkes ja need kivid olgu Iisraeli lastele igaveseks mälestuseks!”
8Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, nagu Joosua käskis, ja võtsid vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule Jordani keskelt kaksteist kivi, nagu Issand oli Joosuale öelnud, ja viisid enestega kaasa leeripaika ning asetasid sinna.
9Ja kaksteist kivi püstitas Joosua keset Jordanit, sinna kohta, kus seaduselaegast kandvate preestrite jalad olid seisnud; ja need on seal tänapäevani.
10Ja preestrid, kes kandsid laegast, seisid keset Jordanit, kuni oli tehtud kõik, mida Issand oli käskinud Joosuat rahvale öelda, just nõnda nagu Mooses oli käskinud Joosuat; ja rahvas läks rutates üle jõe.
11Ja kui kogu rahvas viimseni oli üle läinud, siis läksid Issanda laegas ja preestrid rahva ette.
12Ja ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu läksid võitlusvalmilt Iisraeli laste eel, nagu Mooses neid oli käskinud.
13Ligi nelikümmend tuhat sõjaks varustatud meest läks Issanda palge ees võitlusesse Jeeriko lagendikel.
14Sel päeval tegi Issand Joosua suureks kogu Iisraeli silmis ja nad kartsid teda, nõnda nagu nad olid kartnud Moosest, kogu ta eluaja.
15Ja Issand rääkis Joosuaga, öeldes:
16„Käsi preestreid, kes kannavad tunnistuslaegast, et nad tuleksid Jordanist üles!”
17Ja Joosua andis preestritele käsu, öeldes: „Tulge Jordanist üles!”
18Ja kui preestrid, kes kandsid Issanda seaduselaegast, tulid üles Jordani keskelt, ja preestrite jalatallad olid lahkunud kuivale, siis pöördus Jordani vesi tagasi oma paika ja voolas nagu ennegi üle kõigi kallaste.
19Rahvas tuli Jordani äärest üles esimese kuu kümnendal päeval ja nad lõid leeri üles Gilgalisse, Jeeriko idapoolsele piirile.
20Ja need kaksteist kivi, mis nad olid võtnud Jordanist, pani Joosua püsti Gilgalis.21Ja ta rääkis Iisraeli lastega ning ütles: „Kui teie lapsed tulevikus küsivad oma vanemailt, öeldes: Mis kivid need on?,
22siis tehke oma lastele teatavaks, öeldes: Iisrael läks kuiva mööda läbi Jordani,
23sest Issand, teie Jumal, kuivatas teie eest Jordani vee, kuni te olite läbi läinud, nõnda nagu Issand, teie Jumal, talitas Kõrkjamerega, mille ta kuivatas meie eest, kuni olime läbi läinud,
24et kõik maailma rahvad tunneksid Issanda kätt, kui vägev see on, et te igal ajal kardaksite Issandat, oma Jumalat.”
Iisraeli poolt püstitatud kivihunnikud kuulutasid Jumala ustavust. Raskuste ja kahtluste ajal on rahval vaja meelde tuletada kõike, mida Jumal nende heaks on teinud. Tekst rõhutab ka Joosua juhtimist - nüüd on tema see, kes kuuleb otse Jumalalt, ning annab rahvale juhised.
Juutidel on traditsiooniks oma lähedaste hauda külastades jätta sinna väike kivi. Meil on traditsiooniks austada lahkunute mälestust sellega, et paneme peale matuseid nende hauale suurema hauakivi. Kivisambad mis püstitati Jordani äärde peale seda kui rahvas oli sealt läbi läinud, ei tähistanud aga surma vaid üleminekut uude ellu, mida Jumal oli rahvale Kaananimaal tõotanud. Üks Iisraeli rahvalaul ütleb: “On olemas kivisüdamega inimesi, ning inimsüdamega kivisid.” Need kivi jutustavad Jumala südame armastusest ja väest, Tema kaitsest ning juhtimisest. Taolisi meenutajaid vajame oma eluteel ka meie.
Läbi terve tänase teksti kajab ka Iisraeli Egiptusest väljarändamise järelkõla. Joosua võrdlemine Moosesega rõhutab aga veelgi talle antud autoriteeti ja meelevalda. Jordanist läbimineku imelisus, Ruubeni, Gaadi ja Manasse suguharude valmisolek kaasa aidata maa hõivamise edasistes lahingutes, ning Jordani jõe äkiline tagasipöördumine mässavate voogudena - see kõik tõstab esile Joosua rolli. Jumala ligiolu on temaga, “et kõik maailma rahvad tunneksid Issanda kätt” (s 24).
Meie osa Jumala rahvana, Tema töös, on misjonitöö - Jumala kutsel ja käsul, osaleda Jumala enda missioonis, Jumala ajaloos selle maailmaga, Jumala loodu lunastuseks. Joosua rollile Jordani ületamises antakse aegadeülene ja universaalne missionaarne rakendus. Joosua Jumal vabastab oma rahva, avab neile Tõotatud maa ning kontrollib ka loodusjõude. Ainuke asi, mida Iisrael peab tegema, on ustavalt tunnistama Tema päästvast väest. Seda nad ka teevad - mitte üksnes Egiptusest välja tulles ja Kaananisse asudes, vaid ka läbi vaimuliku uueks sündimise ning elades Jumala rahvale kohasel viisil.
Kuidas teame meie kaasajal, “et Jumala käsi on võimas”? Mida tähendab omada õiget jumalakartust? Vastus on viisis kuidas reageerime sellele, mida Jumal on teinud meie heaks. Jumal lunastas Iisraeli Egiptuse orjusest viies nad läbi Punase mere, ning nüüd ka läbi Jordani selleks, et tuua nad vabadusse sotsiaalses, poliitilises ja ka vaimulikus mõttes. Täna kehtivad need samad lunastuse aspektid inimeste jaoks Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi. Jumal ootab, et elaksime oma elu Tema võimsas väes ning tänus ja sõnakuulmises Talle. Alles siis saavad teised rahvad näha, et Iisraeli Jumal armastab kõiki, kogu loodut. Küsimus on pigem selles, kas meie saame aru enda elu missionaarsest mõjuulatusest Jumalaga koos käies?
Selle kommentaari autor: Richard Harvey