Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 8:18-35
Ai vallutamine18Siis Issand ütles Joosuale: „Siruta oda, mis sul käes on, Ai poole, sest ma annan selle su kätte!” Ja Joosua sirutas oda, mis tal käes oli, linna poole.
19Siis varitsejad tõusid kiiresti oma paigast ja jooksid, niipea kui ta oli oma käe välja sirutanud, ja tungisid linna ning vallutasid selle ja süütasid ruttu linna tulega põlema.
20Ja kui Ai mehed pöördusid ümber ja vaatasid tagasi, ennäe, siis tõusis linnast suits taeva poole. Siis ei olnud neil enam jaksu põgeneda sinna ega tänna, sest see rahvas, kes põgenes kõrbe poole, pöördus ümber, tagaajajaile vastu.
21Kui Joosua ja kogu Iisrael nägi, et varitsejad olid linna vallutanud ja et linnast tõusis suits, siis pöördusid nad tagasi ja lõid Ai mehi,
22kellele tuldi linnast vastu, nõnda et nad jäid Iisraeli keskele: ühed olid siitpoolt ja teised sealtpoolt, kes lõid neid maha, kuni neile ei jäänud ainsatki põgenikku ega pääsenut.
23Ja nad võtsid Ai kuninga kinni elusana ning viisid ta Joosua juurde.
24Ja kui Iisrael oli tapnud kõik Ai elanikud väljal, kõrbes, kus nad neid taga ajasid, ja need kõik olid viimseni langenud mõõgatera läbi, siis pöördus kogu Iisrael Ai poole ja lõi seda mõõgateraga.
25Ja kõiki sel päeval langenuid, niihästi mehi kui naisi, oli kaksteist tuhat, kõik Ai elanikud,
26sest Joosua ei tõmmanud tagasi oma kätt, millega ta oda oli välja sirutanud, kuni kõik Ai elanikud olid hävitatud sootuks.
27Ainult karjad ja selle linna saagi riisus Iisrael enesele Issanda sõna peale, mille ta oli andnud Joosuale käsuna.
28Ja Joosua põletas ära Ai linna ning tegi selle igaveseks kivivaremeks, mahajäetuks kuni tänapäevani.
29Aga Ai kuninga ta poos puusse ja see jäi sinna kuni õhtuni; alles kui päike loojus, andis Joosua käsu ja laip võeti puust maha ning visati linna värava ette; ja tema peale kuhjati suur kivihunnik, mis on seal tänapäevani.
Seaduse kordamine Eebali mäel30Siis Joosua ehitas Eebali mäel altari Issandale, Iisraeli Jumalale,
31nagu Mooses, Issanda sulane, oli käskinud Iisraeli lapsi, nagu on kirjutatud Moosese Seaduse raamatus, tahumata kividest altari, mille külge ei olnud pandud raudriista; ja nad ohverdasid selle peal Issandale põletusohvreid ja tapsid tänuohvreid.
32Ja ta kirjutas seal Iisraeli laste ees kivide peale ärakirja Moosese Seadusest, mille tema oli kirja pannud.
33Esiteks seisid kogu Iisrael, selle vanemad, ülevaatajad ja kohtumõistjad siin- ja sealpool laegast leviitpreestrite ees, kes kandsid Issanda seaduselaegast, niihästi võõrad kui pärismaised, pooled Gerisimi mäe poole ja pooled Eebali mäe poole, nõnda nagu Mooses, Issanda sulane, varem oli käskinud Iisraeli rahvast õnnistada.
34Ja seejärel ta luges ette kõik Seaduse sõnad, õnnistuse ja needuse, kõik nõnda, nagu Seaduse raamatus oli kirjutatud.
35Ühtegi sõna kõigest, mida Mooses oli käskinud, ei jätnud Joosua lugemata kogu Iisraeli koguduse ning naiste, väetite laste ja võõraste ees, kes nendega kaasas käisid.
Iisraeli väed piirasid ümber Ai’laste haletsusväärse armee ning hävitasid selle täiesti. Seekord olid Ai elanikud liialt enesekindlad ja uhked ning see viis nende hukuni. Kõik Ai mehed ja naised hukkusid lahingus (s 22,25). Iisraeli edu põhjuseks aga oli nende kainenenud suhtumine peale täielikku läbikukkumist Ai linna esimesel vallutuskatsel. Seekord oli Jumal nendega, ning oli Joosuale andnud tõotuse: ”…sest ma annan selle (linna) su kätte!…” (s 18). Joosua pidi vaid oma oda hoidma linna suunas - see oli kallaletungi alustamise signaaliks varitsuses olevaile meestele.
Teatud mõttes meenutas see sündmust, kui Mooses pidi hoidma oma keppi kõrgel palves, kuni iisraellased said võidu amalekkida üle (2Ms 17:8-16). Joosua mõistis seda väga hästi, sest ta ise oli juhtinud tookord võitlust amalekkide vastu. Kui Moosese käed väsisid keppi hoidmast, vajas ta vastupidamiseks teiste abi, sest sellest sõltus lahingutegevuse käik. Kõike seda meenutades hoidis Joosua oma kätt kõrgel, kuni lahing jõudis võiduka tulemuseni (s 26). Ai kuningas võeti vangi ning poodi puusse, tema keha kaeti suure kivihunnikuga. Joosua raamatus nimetatakse kokku lausa seitset kivihunnikut (Jos 4:20; Jos 7:26; Jos 8:29,30-31; Jos 10:27; Jos 22:10–24; Jos 24:26-27). Kaks neist olid seotud Ai linnaga; üks Aakaniga, ning ülejäänud AI kuningaga. Igaüks neist “on seal tänapäevani” (s 29), edastades sügava vaimuliku õppetunni: sõnakuulmatusele järgneb hävitus, ning usaldavale sõnakuulelikkusele järgneb õnnistus.
Oluline polnud mitte vastaste suurus või Iisraeli tugevus, vaid see, kas Jumal oli koos oma rahvaga. Jumal on see, kes toob meile võidu, kui usaldame Teda ning kuuletume Talle.
Kui surnu soove ellu viiakse, on see ülimalt liigutav. Tänases tekstis näeme kuidas Joosua täidab hoolikalt Moosese korraldused, kes oli rahvale edastanud Jumala sõnumeid (s 30-31). Rahval tuli rännata enam kui 25 miili Ai’st edasi, et jõuda kaunisse Seekemi orgu, mis oli mägedest ümbritsetud ning neist 2 olid Eebali ja Gerisimi mägi. Suguharud jaotati kaheks, kumbki seismas oma mäe ees (s 33). Siis kuulutati nende üle õnnistused Gerisimi mäelt ning needused Eebali mäelt. Nii nagu käsuseaduses oli kirjutatud - tehti tahumata kividest altar Eebali mäe jalamile - ning sellele kirjutati seadus (s 31, 32). Toodi põletusohvreid (pattude lepitamiseks) ja osadusohvreid (et tähistada taastatud osadust Jumala ning üksteisega). Tähelepanuväärne on see, et kõik toimus Eebali mäel, mis oli needuste mägi. Miks mitte siis Gerisimi mäel, mis oli õnnistuste mägi? See meentuab meile Kolgatat ning Kristuse ohvrit, kui Ta võttis enese peale meie needused, et tuua meile Jumala õnnistused.
Joosua luges valjusti ette käsuseadust ning ka kõik õnnistused ja needused, milled Mooses oli kirja pannud (s 34,35. Kogu org, kus ettelugemine toimus, oli otsekui looduslik amfiteater ning Joosua hääl kandus ilmselt kaugele. Rahva õppetund oli väga selge ning meeldejääv, sest lisaks kuuldule, nägid nad paljast ning kivist Eebali mäge ning selle kõrval metsaga kaetud ning imeilusat Gerisimi mäge, mis mõlemad otsekui illustreerisid sõnakuulamtuse ning sõnakuulmise tagajärgi.
Ka kristlik elu, mis sai võimalikuks tänu Kolgatale, tuleb elada “Vaimu seadus järele, kes annab elu “ (Rm 8:2). Seadus ei ole meile päästeks vaid pidamiseks.
Selle kommentaari autor: Robert Solomon