Elus on hetki, ning enamasti on need täis valu, mil mõistame, et igatsused mille täitmise poole oleme püüelnud, jäävadki ilmselt täitumata. See võib südamesse tuua pettumuse, kahetsuse ning kibeduse. 

Laulja elu on olnud täis võimsaid kogemusi Jumala sõnaga. See on teda lohutanud ja rõõmustanud (Ps 119:76-77) ja see on täinud teda lootusega. Aga nüüd kogeb ta oma jaksamise lõppu. Ta vastased on jäänud samaks, tema kannatused pole lõppenud, ning ta on jõudnud oma jaksamise lõppu. Salmides 81-84 väljendub ta igatsus ja karje, et Jumal muudaks tema olukorra. Nii esitab ta küsimuse, mida paljud on küsinud samasuguse valuga: “Millal sa trööstid mind?” ( s 82)

Laulja tajub, et tema aeg siin maa peal hakab lõppema. Ta kasutab tabavat võrdlust, kirjeldades end kui “nahkastjat suitsus” (83). Väljapraagitud, üles riputatud telgi suitsu sisse kui astja, millel pole enam kasutust. Just nii ta tunneb. Ja kui oleme ausad, siis enamikul meist on olnud sarnaseid hetki. Ning siis on meie tõeline igatsus ja vajadus, et Jumala Vaim tuleks ja uuendaks meie olukorra.

Selles palves (kisenduses?) asetab laulja Jumala ette kogu läbielatu, kõik faktid ning vajadused - ning siit leiame esimese õppetunni: oma jaksamise või elu lõpul, on hea jõuda palvetamise paika. Üsna tihti on palve see, mis suures kannatuses esimesena hääbub, kuigi tegelikult peitub just palves meie  suurim paranemise võimalus.  

Pikaajaline kannatus kurnab inimesest viimase jõu - “Mu hing minestab”, “mu silmad on lõppemas” (s 81,82), “kui kaua veel?” (s 84).  Ometi - jõudes isegi jaksamise lõppu, võime nii nagu lauljagi, leida sealt ka lootuse ( s 81-82) ning veel midagi, mida me võibolla oodata ei oska, kuid mille nimi on “sõnakuulelikkus” (s 83,87).

Kannatus on sageli talumatult ebamugav. Selle allikaks võivad olla vaenulikud inimesed, see võib tulla täiesti teenimatult inimese ellu, aga Jumala seadmiste rikkumine kurjade poolt, peab saama ületatud õigete sõnakuulmises. Ning Jumala poolt antud sõna usaldamine peab jääma juhtima meie elu ka sellistel hetkedel (s 83, 87,88). Sest vaatamata valule on just Sõnas ja selle kindlas usaldamises olemas kõik, mida vajame, kogu lootus ja kinnitus tulevikuks (s 81-82). Seda koges Taavet korduvalt läbi elu, see on olnud tuhandete kogemus oma elutee lõpul, ning sellele saame toetuda ja sealt abi leida ka meie. Sest Jumal täidab oma sõna - isegi siis kui meie enam ei suuda näha kuidas see sündida võiks.