Rooma oli impeeriumi süda. Seal asus keiser, kes oli kuulutanud end  maailmale jumalikuks päästjaks ja rahutoojaks. Rooma oli ka võimukeskus, mille ametnikud lõid Jeesuse risti, kuid kristlik kogudus oli sellest hoolimata rajatud ka seal. Üks osa Pauluse teenimisest Jumala ees kui evangeeliumi teener,  oli palvetada usklike eest Roomas. Ta oli ka isiklikult juba ammu igatsenud külastada seda tolleaegset miljonilinna, kuid tajus samas, et mitte tema, vaid Jumala käes oli öelda millal ja kuidas see sündima peab. Paulusel oli juba kogemus, et sageli tema isiklikud igatsused - ning isegi need, mida ta pidas strateegilisteks plaanideks - said Jumala poolt ümberpööratud ( Ap 16:6-10 on üks näide sellest). Ka meie peame oma plaane tehes olema valmis selleks et Jumal meid hoopis ümber suunab ( vrdl Jk 4:13-17).

Paulus nägi Roomat kui üht osa paganlikust maailmas, mida ta oli kutsutud teenima. Tema soov oli olla Rooma kristlastele õnnistuseks, kuid ta ise sai samuti julgustatud nähes nende usku. Just sellised peaksid olema ka suhted kristlaste vahel, kes teenivad Jumalat erinevates piirkondades ja tingimustes. Meie igatsus teisi teenida, peaks olema segatud alati ka ootusega, mida saame neilt keda teenime. Paulus suhtus Rooma kristlastesse kui tõelistesse õdedesse ja vendadesse Kristuses, kellega kogeti vastastikust rikastavat osadust.

Roomas olles otsis Paulus usu vilja. Lisaks soovis ta näha kuidas uued inimesed reageerivad evangeeliumie sõnumile ning ta igatses, et tema külaskäik võiks veelgi elavdada evangeeliumi levikut.  Aga kas ta ootas ka mingit teistsugust vilja Roomast? Peatükis 15 ja salmis 24 küsib ta spetsifiliselt abi oma misjonireisi jaoks Hispaaniasse. Hispaania misjon viis Pauluse maale kus tema ees oli keeruline keeleline ja ka kultuuriline väljakutse ning tal oli väga vaja abi kasvõi ladina keele rääkijatelt. Nii näeme, et kõik, kes on misjonitööga seotud, vajavad alati ka mingit laadi abi kaasvendadelt ja -õdedelt.