Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 2:17-29
Ka juudid on süüdlased17Kui aga sina lased end nimetada juudiks ning toetud Seadusele ja kiitled Jumalast
18ja mõistad tema tahtmist ja Seadusest õppinuna oskad ära tunda olulise
19ning oled veendunud, et sa oled sõgedate teejuht, nende valgus, kes on pilkases pimeduses,
20rumalate kasvataja, väetite laste õpetaja, see, kelle päralt on Seaduse näol mõistmise ja tõe kehastus
21- kuidas sa nüüd teisi õpetades iseennast ei õpeta? Sina, kes jutlustad, et varastada ei tohi, aga ise varastad?
22Kes ütled, et abielu ei tohi rikkuda, aga ise rikud abielu? Kes ebajumalaid jälestad, aga ise riisud nende pühamut?
23Kes kiitled Seaduse üle, aga ise häbistad Jumalat Seadusest üleastumisega?
24Sest, nagu on kirjutatud, teie pärast teotatakse Jumala nime paganate seas.
25Ümberlõikamisest on küll kasu, kui sa Seaduse järgi teed, kui sa aga oled Seadusest üleastuja, siis on su ümberlõikamine saanud eesnahaks.
26Kui nüüd ümberlõikamatu peab Seaduse nõudeid, eks siis loeta tema eesnahka ümberlõikamiseks?
27Ja eks siis see, kes loomu poolest ümberlõikamatuna täidab Seadust, mõista kohut sinu üle, kes sa kirjatähele ja ümberlõikamisele vaatamata oled Seadusest üleastuja.
28Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes,
29vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.
Selleks ajaks kui rooma usklikud olid läbi lugenud need salmid võisid nad tunda nagu oleks neid haaratud tuulekeerisesse, pööratud tagurpidi ning siis nöörile rippuma pandud. Neile öeldakse otsesõnu, et ümberlõikamine, mis nende usu välise märgina oli juutidele uhkuse allikaks, ei oma erilist väärtust, kui sellele ei järgne kohast elustiili (s 25). Et see, millest räägib liha küljes olev märk, peab olema ka inimese südames (s 29). Ja Paulus maalib üksikasjaliku pildi kõikidest privileegidest, mida üks juut võis nautida öeldes, need kehtivad vaid juhul kui inimene ka elab seda mida räägib. Tundub, et mõnigi kuulaja oli sellest väga kaugel.
Kuidas võisid juudid reageerida Pauluse sõnadele? Kas nad hakkasid käratsema, ning lahkusid vihaselt, või jäid juurdlema ning tabasid ära Pauluse sõnumi mõtte? Või osutusid nad palju keerulisemateks ja kangemateks?
Mõnikord võib juhtuda, et jõuame kõige tuumakate järeldusteni just siis, kui oleme millegi vastu väga tuliselt sõdinud. Ja see võib juhtuda täiesti ootamatult - nii nagu Paulusega Damaskuse teel. Enamasti siiski läheb rohkem aega enne kui laseme Jeesuse reaalsusel murda oma sisemised barjäärid ning lubame tal kujundada meid enda sarnaseks.
Igal nädalal teen vanglas piiblitundi. Osadel vangidel on suurepärased piibliteadmised ning nad on omal ajal kaasa teinud kristlikus teenimistöös, kuid on nüüd vanglas, sest üks osa nende tegudest oli kriminaalne. Selle vahel mida nad tunnistasid ja kuidas tegelikult elasid oli suur ebakõla. Sama on tõsi ka mitmete selliste kristlaste puhul, kes ei kanna vanglakaristust. Me võime tunda uhkust, et oleme kristlased ning hakata seda pidama õigustuseks. Paulus püüab jätkuvalt selgitada seda tõde oma kaasmaalastele - nii juutidele, kes on saanud kristlasteks kui kõikidele teistele, kes seda sammu veel astunud pole.
Selleks et läbi murda eelarvamuste, natsionalismi ja enesepettuse kihtidest, tuleb Pauluse kasutada erinevaid kõnelemise viise. Tänases peatükis kasutab ta samasugust lähenemist kui kirja algussalmides - adresseerides tüüpilist üksikisikut. On täiesti võimalik, et käsiteldes kümmet käsku, olid tal meeles konkreetsed inimesed, kes nimetatud asjus olid pattu teinud. Patt ei jää pidama kultuuriliste ega rassiliste piiride taha. Ja kui Paulus keskendub juutide suhtumisele, võiksime meie uurida neid oma elus.
Selle kommentaari autor: Liz Pacey