Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tume au

Esmaspäev, 5. Märts 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 12:20-26

Kreeklased tahavad Jeesust näha
20Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.
21Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”
22Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
23Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.
24Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
25Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
26Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

Mõtiskle Hiina bambuse loo üle: seeme külvatakse ning see on maa all mitu aastat. Korraga, vaid mõne nädala jooksul tekivad võrsed mis kiirelt kasvavad 20 meetri pikkuseks!

Tänane piiblitekst on tõeliselt põnev. Kõigepealt kohtame paasapühadele minevaid palverändureid, kes on Jeesusest kuulnud kauges Kreekas, ning kes nüüd tahavad Teda ise näha. Iidse protokolli kohaselt liginevad nad kellelegi, kes võiks neid Jeesusele tutvustada - Filippusele, kes oli Jeesuse kreekakeelne jünger. Jeesuse aegses kultuuris oli see ainus viis VIP’iga kohtumiseks. 

Kas sellest oli abi? Nii Filippus kui Andreas proovisid, kuid said Jeesuselt väga otsekohese vastuse, mis tundus lausa ebakülalislahkena ning täiesti märgist mööda - või oli see nii? Jeesuse esimestel sõnadel: “ Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.” (s 23), võis olla nii iroonilina kui ka humoorikas teravik, “ Nonii, nüüd on see siis käes! Lõpuks tahavad ka kreeklased mind näha!”

Tegelikult on kogu see samide 23-26 komplekt otsekui laeng, mis peaks õhku laskma selle “auväärsuse” süsteemi, milles nii külla tulnud kreeklased, kui ka Filippus ja Andeas püüavad Jeesust toimima panna. Jah loomulikult on see austuse hetk - tema “tund” oli tulnud ( vt ka Jh 2:4, 7:30; 8:20; 13:1) - kuid “au” mida Jeesus kogeda saab ei ole see imetluses kummardavate rahvahulkade ja andunud järgijate austus, kuigi just äsja, kui Jeesus linna sisse sõitis, oli midagi taolist korraks sündinud (s 13). Ei, see on seemne au, kes mullapõues sureb - selleks, et iseennast täielikult ära andes võiks tõusta uus elu (s 24); ning kõigil, kes tahavad Jeesust järgida tuleb suhtuda oma elusse samamoodi - olla valmis seda kaotama, et see leida. Jumal austab kõiki neid, kes Jeesust sellisel viisil järgivad (s 26)!

Kui jälgida tuhandeid, kes tulevad tänavatele, et avaldada austust nt olümpiasangaritele, siis on taoline austus igati kohane meie praeguses maailmas. Kuid Jeesus kutsub meid rambivalgusest eemale, otsima seda kuidas tuua au taevasele Isale, ning seda läbi enesesalgamise, anonüümseks jäämise, alanduse ning surma.

 
Loe veelkord 26. salmi. Piiblis leiame Jeesuse rääkimas üksiolijatega, teenimas haigeid, einetamas väljatõugatutega, kuulutamas Jumala kuningriiki, varahommikul voodist tõusmas selleks, et minna palvetama, murdumas risti raskuse all….kus plaanid sina täna olla?

Selle kommentaari autor: Steve Motyer