Jeesuse jüngrid olid silmitsi oma elu kõige suurema kriisiga. Kuidas nad sellega toime tulevad? Millele võisid nad loota, kui nende Issand neist lahkub? Millist kaitset oodata? Üks nende julgustuse põhiallikaid oli asjaolu, et Jeesus ütles kuuel korral, et jüngrid on Jumala kingitus Talle, sest nad on algselt kuulunud Jumalale (s 6,9,10). See näitab mitte ainult Jeesuse kiindumust nende vastu, vaid ka Tema uhkust nende üle, ning vastutust mida Ta kandis olles nende Issand! Jumala olemus ja iseloom oli Temas neile ilmsiks saanud (s 6) ning peale selle, et Jeesus oli lähtunud Jumalast, kinnitas see neile, et kõik mis kuulus Talle, kuulus nüüd ka neile (s 10). Lisaks aga seda, et nüüd tuleb neil Jeesuse missiooni jätkata (s 7,8,11,26) - ning vastu võtta need sõnad, mida Jeesus neile rääkis. Millele siis kinnitub nende fookus ja lootus eelolevatel päevadel?

Ka Sina oled Jumala armastuse kingitus Pojale. Isa on valinud sinu, sest sa kuulusid Talle ning Ta on andnud su edasi oma Pojale (s 2,6,9). Ja Isa ise kaitseb ja varjab sind (s 11,15). Aga mille eest võiksid sa vajada kaitset? Me ei kuulu ju enam siia maailma (s 6,14,16). Me elame endiselt selles maailmas, mille Jumal tegi - koos puude ja saarte ja kobraste jpm’ga. Aga me ei kuulu enam sellesse maailma, nende inimeste hulka, kes tõukasid Jeesuse kui Kuninga ära. Me erineme sellisest maailmas sama palju, kui Jeesus erineb (s 14,16). Ning see on põhjus, miks need, kes Jeesust vihkavad, vihkavad ka meid ( Jh 15:18 - 6:4)

Isa ja Poja ühtsus on see, mis annab jüngritele kaitse (s 11) kui nad asuvad jätkama Jeesuse missiooni. Neil tuleb end täielikult pühendada sellele tõele, mida Jeesus neile õpetas. Ja Jeesus palvetab, et nad saaksid ühtlasi kogeda seda rõõmu, mida Tema koges (s 13). Kõige selle läbi saavad nad pühadeks (s 17,19), Jumala teenimisele täiesti pühendunuiks ka selles ähvardavas maailmas (s 18). Jeesus ise jätkab oma teenimistööd nende kaudu. See läkitus on paljunõudev ja sellepärast Jeesus ka palvetab, et nad oleksid kaitstud Jumala Sõna läbi. “Isa, hoia neid, “ palub Jeesus “pane nad varjule kurja eest” (s 15), selle viha eest mis neid võib kohata.  Kui keegi tahab Jeesusele elada ja olla valmis kuulutama evangeeliumi, vajab ta pidevalt abi ja julgustamist. Jeesuse palve on suur kinnitus kõigile, kes Tema nimel kuulutama lähevad.

Jeesus läkitab ka meid välja sellesse maailma. Samamoodi nagu Ta ise oli läkitatud siia Isa poolt (s 18). See tähendab, et peame suutma samastuda oma kaasinimestega nii nagu Jeesus seda tegi. See tähenab, et meie elu peab olema eristuvalt püha, pühitsetud, nii nagu oli Jeesuse elu, kes elas täielikus armastuses ja kuulekuses Isa vastu. See tähendab, et meil tuleb surra omaenda soovidele ja vajadustele selleks, et asetada esikohale teiste vajadused. Ja kui me nii toimime, on meil Jeesuse kinnitus, et oleme kaitstud ning varjatud. Jah, on võimalik, et satume kannatustesse (Jh 16:2), kuid meid ei ole võimalik Jeesusest lahutada.

Nii palvetab Jeesus eriliselt sinu eest (s 20). Ja Ta palvetab oma järgijate ühtsuse eest. Üksmeel on ilus. Palju parem kui konfliktid. Kuid mitte sellepärast ei palveta Jeesus üksmeele pärast. Ta palvetab sellepärast, et Isa, Poeg ja Püha Vaim on üks. Tema palve sisu on lihtne: et kogu Tema rahvas oleks ühendatud otsekui üks ihu (s 21,23).

Seega elu, mida usklikena jagame, ei ole midagi muud kui elu koos Kolmainsusega -ehk see tähendab osa saada Jumala enese ühtusest! Meil on võimalik seda kogeda, sest Jeesus kirgastas meid selle auga, mille Isa oli andnud Talle (s 22). Ja selle ühtsuse eesmärk on sügavalt mõjutada maailma, nii et see hakkaks uskuma (s 21). See on ühtsus, mis peab välja paistma maailmale. Ühtsus, mis toob esile usus ning muudab evangeeliumi tuntuks (s 20).

Ja milline väljakutse see meile on! Usklikevahelised suhted peavad deomnstreerima tervele maailmale, et Isa “on armastanud neid, nii nagu sina armastasid mind” (S 23). Selle väljakutse keskmes aga on julgustus, et Jeesus ise palvetas sellise ühtsuse eest, ning Tema palved saavad alati vastatud!