Paulus ütleb tessalooniklastele, et Kristuse tulles on nad igavesti koos Issandaga (1Ts 4:17). Olles läbinud suuri kannatusi nad loomulikult igatsevad seda. Ka Paulus igatseb, sest elada ja surra Kristusele on parim kõigest (Fp 1:21,23). Näeme ju maailma ägavat surmavalus, ebaõigluses, õnnetustes, sõdades, näljas - kuid meil on lootus Jumalalt (Rm 8:17-23). Meie südamed igatsevad taeva poole, sest meie kodakondsuse sissekanne on eluraamatus. Praaegu elame impeeriumide valitsuse all, kuid taevariigis on meie tõelise Issanda troon. Ta tuleb tagasi ja toob rahu.  

See Korahi laste laul väljendab sama igatsust, kuid juudi võtmes: siin on Siioni mägi, tempel, selle õued ja altarid.  Jumala kojas olemine tähendab olla Tema ligiolus ja saada tugevaks. Psalmi autor kuulutab, et üks päev Jumala õuedes on parem kui muid tuhat. Salm 11 räägib lävepakul seisjast, see võib olla vihje kerjusele - on parem olla kerjus Jumala uksel (Ap 3) kui viibida õelate majades. Miks? Sest Jumal hoiab ja kaitseb omi, ta jagab neile armu ja teeb nad väärikaks ning varustab neid kõige vajalikuga. Õnnis on inimene, kes Issanda peale loodab (s 13).

Me ei pea enam minema Siioni mäele, sest meie juurde on tulnud Jeesus. Siioni mägi on meie juurde tulnud. Kuulume Tema templisse ja oleme Tema rahvas.  Ootame päeva, mil Kristus tuleb auhiilguses, surnud äratatakse, kuri võidetakse ja võtame ta rõõmsalt vastu Tema maailma, Tema templisse. Aga vahepeal püsime kindlatena!