Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 9:14-33
Iisraeli valikust14Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi!
15Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.”
16Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
17Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.”
18Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab.
19Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?”
20Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?”
21Või kas pole potissepal meelevalda savi üle - valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?
22Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?
24Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast.
25Nõnda nagu ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma hüüan oma rahvaks teda, kes ei olnud minu rahvas, ja armsaks teda, kes ei olnud mulle armas.
26Ja siis sünnib selles paigas, kus neile öeldi: Teie pole minu rahvas!, et seal hüütakse neid elava Jumala poegadeks.”
27Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kui Iisraeli laste arv oleks nagu mereliiv, siiski pääsevad neist vaid riismed,
28sest lõplikult ja kiiresti teeb Issand tõeks oma sõna maa peal.”
29Ja nõnda on Jesaja ette öelnud: „Kui vägede Issand poleks meile jätnud seemet, siis oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks.”
Iisrael ja Jumala õigus30Mis me siis ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on õiguse kätte saanud, ent õiguse, mis tuleb usust.
31Aga Iisrael, kes taotles õigust Seaduse varal, ei ole Seaduseni ulatunud.
32Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33nagu on kirjutatud: „Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.”
Mitte õigus vaid arm.
Kas teksti rõhuasetus Jumala eelnevale tegutsemisele ei muuda kogu olukorda pigem hullemaks? Kas Jumal põgeneb vastutuse eest? Paulus tsiteerib 2.Moosese raamatu teksti kuldvasika mässule järgnevast ajast (2Ms 33:19) näidates, et ebajumalaid kummardavast Iisraelist, nagu ka gentosiidihimulisest vaaraost - oli Jumala õigsuse haardes saanud viimselt lihtsalt sulatuspott. Mõlemad teenisid ära kohtumõistmise, kuid kõigest hoolimata andis Jumal neile armu.
Samamoodi osutab Jumal armu ka kaua oodatud teises väljarändamises neile, kes “ei ole -minu-rahvas” (Ho 1:10, Ho 2:23) ja kes jätkuvalt ebajumalate järel jooksevad. Kuigi tegu oli vaid “jäägiga”, kelle olemasolu fakt ise juba on tõestus Jumala headusest (s 27-29).
Tundub, et alates oma väljavalimisest kuni edasi kestmise ning tuleviku lootuseni, on Jumala õiglane kohus see, mille Iisrael oli küll välja teeninud, kuid vajas kõige vähem. Selle asmel andis Jumal neile armu armu peale.
Kui nüüd Iisraeli on algusest lõpuni käsitletud läbi armu, siis miks ei peaks Jumal armu ja halastusega kohtlema ka samasuguseid “mitte-minu-rahva” liikmeid (paganaid s 24)? Ja just see Pauluse “eristamiseta evangeeliumi kuulutuses” ka sündis. Ja kui nüüd mitte kõik juudid ei ole “Iisrael”, ei saa juudid ka kiidelda oma eelistatusest minevikus. Pigem on need “mitte-minu-rahva” liikmed - nii juutide kui pagante hulgast, kellele on sel Jumala kirkuse avalikuks saamise päeval, osaks saanud Tema arm.
Samast seisukohast lähtudes, ei ole põhiküsimus mitte ettemääratuses igavikust - mõned päästeks ja teised hukatuseks. Paulus ei selgita siin mingit abstraktset filosoofilist ideed! Tema soov on näidata oma kuulajatele, et Iisraeli ajalooline eelissseisund pole tegelikult nii oluline ega põhiteema. Sest juutide seas oli paljusid, kes olid muutunud “mitte-minu-inimesteks”. Kui käsitleda seda olukorda vaid õiguse seisukohalt, siis olid nood juba ammu oma kutsumise maha jätnud.
Pigem on Pauluse jaoks Jumala valiku põhimõtteks ilmutada fakti, et kuigi Ta Jumalana on õiglane ja teeb õigust, siis sellest veel suurem on Tema hämmastav arm. Ja üle kõige muu, peaksime ka meie olema tuntud eriliselt oma armulisuse ja halastuse poolest.
Selle kommentaari autor: Rikk Watts