Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 12:1-8
Uus elu1Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.
2Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.
3Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.
4Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus,
5nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.
6Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda;
7olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetajaametis;
8olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas; kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik.
Olles parandanud meie arusaamist, pöördub Paulus nüüd kristliku eluviisi tagajärgede juurde. Me võime näha, mida Jumal on Jeesuse läbi teinud, nii juutide kui ka paganarahvaste jaoks - see on Tema päästeplaani kulminatsioon loomise algusest alates, et osutada armu kõikidele nii ligidal kui kaugel.
Selle plaani mõistmine varustab meid eluks vajalikuga. Nähes ja kogedes isiklikult Jumala “suure halastuse” (kaastunde) sügavust, tekib inimesel loomulik igatsus anda end täiesti Temale, kes andis iseenese meie eest. Selles on “jumala-loogika” (theo-logic): kui Jumal on andnud meile nii palju, miks peaksime kõhklema Talle seda tagasi andmast? Samas ei ole võimalik enese andmise kaudu kuidagi Jumala soosingut “välja teenima” hakata - see on meie üle juba rikkalikult välja valatud, ning meiepoolne tagasiandmine on loomulik reaktsioon Jumala teole.
Kogu see protsess on elumuutev: olles kord mõistma hakanud Jumalat, iseendid ning maailma meie ümber, on meil vabadus elada Talle isegi kui see praktikas tähendaks kontrakultuurilist “vastuvoolu ujumist”.
Selles kõiges mõistame, et me pole lihtsalt mingid autonoomsed indiviidid, vaid kuulume üksteisele samapalju, kui kuulume Jumalale. Taas kasutab Paulus siin metafoori, mida on pikalt ja korduvalt kasutanud juba kirjutades korintlastele (1Kr 12:12-13): me pole mitte üksnes Kristuse “ihu” liikmed, vaid oleme ka üksteise “liikmed” (s 5) ning mõistame, et võimekus ja kvaliteet mis igale on antud, pole mitte välja teenitud aumärk, vaid “kingitused” taevase helde Andja käest.
Kui meie elu hõlmab täielik enesandmine Jumalale, ei saa me ka kuidagi takistada enese andmist üksteise heaks. Erinevused meie vahel ei ole põhjused lõhestumiseks või rivaalitsemiseks, vaid märk “ühtsus-erisuses” rikkusest, mis voolab Jumala enese käest.
Selle kommentaari autor: Ian Paul