Paulus viib siin lõpule oma arutluse tugevate ja nõrkade üle. Ta rõhutab üksteise oluliseks pidamise tähtsust, et usklikud ei tegutseks mitte nende enda, vaid oma ligimeste meeleheaks (s 1,2).

Kristlastena peame mõnikord seda kõige olulisemat tõde iseenesestmõistetavaks. Enamik inimesi aga peab tänapäeval kõige olulisemaks, et neil endil oleks hea. Tähtsaks peetakse niisuguseid asju nagu enesekehtestamine, enese eest seismine, enese üle uhke olemine, eneseupitamine, enese kummardamine, kättemaksmine jpm. See aga on puhas isekus ja selle vastu astus Jeesus kompromissitult: "Kes minu juurde tulevad, peavad ennast salgama ja võtma oma risti ja järgnema mulle.”(Lk 9:23) Inimkond on parandamatult isekas – parandamatult sel juhul, kui inimese meel ja süda pole täielikult muutunud, mida Paulus peab kogu kristliku moraali lähtekohaks.

Pane tähele, kuidas Paulus sellest räägib. Ta toob Jeesuse eeskujuks: "Kristus ei taotlenud iseenesele meelepärast ... " (s 3), (Rm 13:14). Pauluse järgi pole eetikast mingit kasu, kui see pole Kristuse-keskne.

Teiseks toob Paulus näiteid Pühakirjast. Tänases kirjakohas tsiteerib ta pühakirja (s 3), millele järgneb üleskutse, et usklikud seda rohkem loeksid (Pauluse jaoks oli see tollal Moosese raamatud ja prohvetid). Rooma kirjas kajavad mitmel pool ka Jeesuse õpetused ja sõnad. Teoloog J.Stott leiab neid 14. korral. See on tähelepanuväärne, sest Rooma kiri sündis varem kui evangeeliumid ja Paulusel ei olnud Jeesuse sõnade kohta sellist kirjalikku allikat kui meil; kuid Paulus oli nii läbi imbunud Jeesuse elu ja sõnade kogejate kirjeldustest, et need tungivad ka tema enda kirjadesse. Me teeme hästi, kui toimime samamoodi - lubades Jeesuse sõnadel ja õpetusel kujundada enda mõtteviisi ja kõnet. 

Kolmandaks kasutab Paulus palvet (s 5). Ta palub, et kogudus oleks ühtne - koht, kus saaks ühiselt Jumalat austada. "Ainult siis, kui usklikud lõpetavad üksteisega kaklemise ja räägivad otsekui ühest südamest ühel häälel, saavad nad ülistada Jumalat nii, nagu nad peaksid." (Moo, Rooma kiri, lk 472) Kahjuks oleme meie, kristlased, palju agaramad üksteist hukka mõistma – kuigi meid on palju kordi palutud seda mitte teha – kui armastama (mida peaksime tegema).