Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4:13-22
Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees13Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.
14Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.
15Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu:
16„Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata.
17Kuid et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis ähvardagem neid kõvasti.”
18Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel.
19Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?
20Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.”
21Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest.
22Sest inimene, kellele see paranemise tunnustäht oli sündinud, oli üle neljakümne aasta vana.
Jeruusalemmas valitsevat Suurkohust ei huvitanud faktid ega ratsionaalsed argumendid, vaid oma jõukuse, positsiooni ja võimu säilitamine iga hinna eest. Enamik Suurkohtu liikmeid ei olnud oma südamelt nii õiglased kui Arimaatia Joosep (Lk 23:50). Just nemad olid olnud Jeesuse arreteerimise ning ristilöömise peamised organisaatorid (Lk 22:66), kuid lisaks sellele, et nendeni jõudsid kuuldused Jeesuse ülestõusmisest, ning Jeesuse järgijate tunnistusi, olid nad nüüd silmitsi Jeesuse nimel sündinud imeteo faktiga.
Suurkohtu silmis oli Peetrusel ja Johannesel Jeesuse pitser. Kuigi neil meestel puudus nii retooriline kui teoloogiline koolitus, oli Peetruse jutlus julge ning veenev. Jalutu mehe avalik tervendamine, mille au nad omistasid täielikult Jeesusele, oli haarav selle ehtsuses. Väga raske oli nende meestega vaidluses peale jääda (vrdl nt Mt 22:15-22). Nii nagu vana aja prohvetid (nt Aamos 3:8) said ka Johannes ja Peetrus rääkida vaid seda, mida nad Issandalt kuulnud olid. See oligi nende kutsumine (Ap 1:8). Need kaks apostlit teadsid, et kõige enam peavad nad kuuletuma Jumalale, kelle Vaim andis neile väe tegutseda.
Kontrastiks sellele, polnud Suurkohta valitsejail ühtegi vastust, ja sellepärast otsustasid nad ähvardada ning hirmutada. Ei olnud ühtegi seadust, mille rikkumist nad apostlitele oleks saanud ette heita. Imet ei saanud nad salata, aga nad ei tahtnud tunnistada, et selle allikas oli Jeesus. Ning nende peamine mure oli “et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele” (s 17), sest see heitis varju nende endi mugavatele ja korruptsioonist läbiimbunud eludele. Nende südamed olid läinud kõvaks. Ja nad ei tahtnud kuulata.
Läbi kogu selle protsessi, seisis enne jalutuna elanud mees apostlite kõrval. Võibolla oli ta kinni võetud ja olnud öö vangistuses koos apostlitega, kuid juba tema kohalviibimine edastas võimsa sõnumi. Jumal kutsub ka meid: mõnd selleks, et ta jätaks muretsemise ning pöörduks meeleparanduses Tema poole; teisi, et nad kaitseksid oma usku ka ähvardava opositsiooniga silmitsi olles (Lk 12:11-12); kolmandaid - et nad jutustaksid seda mida on näinud ja kuulnud; või lihtsalt seisaksid oma muudetud eluga Issandale tunnistust andes.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson