Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4:23-31
Koguduse palve23Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.
24Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: „Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees,
25kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud: „Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja?
26Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu.”
27Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,
28et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima.
29Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,
30sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.”
31Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.
Kui Peetrus ja Johannes olid raporteerinud ähvardustest, mida neile oli öeldud, pöördusid nende sõbrad ja perekond koheselt palves Jumala poole. See polnud mingi väike palvetamine. See palve oli läbi imbunud Pühakirjast läbi tekkinud Jumala loomuse tundmisest, nii nagu Hiskija palve ajal, mil Iisrael oli silmitsi ähvardustega Assüüria kuningatelt (Js 37:16-20). Nad kõik mõistsid, et valitsejate opositsioon oli tühine võrreldes Jumala kõigutamatu valitsusega üle kogu loodu.
Meenutades Taaveti sõnu Messia kohta (Ps 2:1-2), küsisid ka nood usklikud retoorilise küsimuse; “„Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja? (s 25). Algkoguduse usklikud teadsitd kui viljatu on mistahes teise maise jõu katse takistada Jumalal oma tahet täideviimast. Rahvad võivad möllata, inimesed sepitseda salanõusid, kuningad võivad moodustada liite Jumala võitute vastu, kuid mitte miski ei saa kõigutada Tema eesmärke.
Taolises usalduse kindluses ei palvetanud see usklike kogukond mitte sellepärast, et Jumal hoiaks neid turvas ja eemal tagakiusust. Ka ei kaalunud nad valitsevaile võimudele alistumist. Ei, oma vastastega silmitsi olles toetusid nad Jumala õiglusele. Nad palusid endale jõudu ja julgust vabalt kuulutada Tema sõna nii, et head sõnumid jätkuvalt leviksid ja Jeesuse tervendav vägi ning imeteod kinnitaksid nende tunnistust.
Milline palve-eeskuju see on - ja ilmselt õppisid nad seda Jeesuse jalge ees (Lk 11:1). Mõnikord tunduvad mu enda palved nii enesekesksed ja tühised. Ometi on meidki kutsutud Jumalat tundma õppima palju sügavamal tasandil, läbi Tema sõna, ning palvetama usaldades, et Tema eesmärgid viiakse täide meie sõnade ning Jeesuse nimel tehtud armutegude läbi. Siis näeme ja kogeme ka meie maad kõigutavaid tunnusmärke Jumala väelisest ligiolust (vt 2Ms 19:18; js 6:4) Tema rahva keskel ning ka maailmas.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson