Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 5:1-11
Hananiase ja Safiira juhtum1Aga keegi mees, Hananias nimi, oli koos oma naise Safiiraga müünud omandi
2ja osa saadud rahast naise teades kõrvale toimetanud, ja osa ta tõi ja pani apostlite jalgade ette.
3Siis ütles Peetrus: „Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast?
4Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.”
5Neid sõnu kuuldes langes Hananias maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
6Noormehed aga tõusid ja mässisid ta linasse, kandsid välja ja matsid maha.
7Umbes kolme tunni pärast juhtus, et tema naine tuli sisse ega teadnud, mis oli sündinud.
8Peetrus küsis temalt: „Ütle mulle, kas te müüsite maatüki sellise hinnaga?” Tema ütles: „Jah, selle hinnaga.”
9Peetrus ütles nüüd talle: „Mispärast te olete ühte nõusse heitnud, et Issanda Vaimu kiusata? Ennäe, nende jalad, kes su mehe on matnud, on ukse taga ja nad kannavad välja sinugi.”
10Otsekohe kukkus naine tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noormehed sisse tulid, leidsid nad ta surnud olevat ning kandsid ta välja ja matsid ta tema mehe kõrvale.
11Ja suur kartus tuli terve koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.
Eelmiste salmide kaunist pilti uuest kogukonnast varjutab korraga intsident, mis ohustab Jeruusalemma koguduse põhiväärtusi. Luuka kirjeldus varakirikust ei too meieni ebareaalset täiuslikkust, vaid pigem pühadust, mis on alati ohustatud selles maailmas kus võimutsevad ahnus ning korruptsioon. Hananiase ja Safiira tragöödia on sügavalt häiriv, tekitades mõnedki küsimused. Siiski ei ole loo keskmes mitte tragöödia ise, vaid see, kui ohtlik on sellises uues kogukonnas silmakirjalikkus ning petmine.
Peetrus rõhutab kahel korral, et keskseks teemaks on patt - püüd valetada Pühale Vaimule (s 4,9). Hananias ja Safiira soovisid kuuluda jumalariigi kogukonda, ilma, et oleksid läbi teinud muutust, mis täidab inimese südame, meele ning tahte sellise vastastikuse armastusega nagu kirjeldati eelmises peatükis. Nende silmakirjalikkus osutas, et nad polnud aru saanud Jumala kirkusest ning pühadusest ja see ohustas otseselt varakiriku tunnistust.
Taas kord hämmastab meid sügav lõhe omaenda kogemuse ning esimese kristliku kogukonna kogemuse vahel. Justo Gonzales on öelnud, et kui tänapäeval kukuks koguduses surnult maha igaüks, kes valetab, kahaneks meie kirikute liikmeskond drastiliselt.
Peetruse vastus tuleneb äratundmisest, kui oluline uue kogukonna ehtsaks toimimiseks on, et see jääb avatuse, aususe ning vastastikuse armastuse keskkonda. Kui see keskkond rikutakse ning kogukonna südames võtavad ruumi ahnus, saamahimu ning pettus, on eluohtlikult õõnestatud ka Kristusest tunnistamise vägi.
Nii peame küsima, kuidas võiksid meie kogudused muutuda kohtadeks, kus valitseb täielik ausus ning inimesed saaksid ka avameelselt rääkida rahast, kiusatustest ning ausaksjäämise võitlusest.
Selle kommentaari autor: David Smith