Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 5:21-33
Apostlid vahistatakse uuesti21Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama.Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma.
22Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid:
23„Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”
24Neid sõnumeid kuuldes olid templipealik ja ülempreestrid nõutud - mis küll võis juhtuda?
25Siis aga saabus keegi, kes teatas neile: „Ennäe, mehed, kelle teie panite vanglasse, seisavad pühakojas ja õpetavad rahvast!”
26Siis läks templipealik sulastega kaasa ja tõi apostlid ära; aga mitte vägisi, sest nad kartsid, et muidu rahvas viskab nad kividega surnuks.
27Nad tõid siis apostlid ning panid seisma Suurkohtu ette. Ja ülempreester küsis neilt:
28„Eks me ole teid rangelt keelanud õpetamast selle nimel? Ja vaata, te olete Jeruusalemma oma õpetusega täitnud ja tahate selle inimese vere tuua meie peale!”
29Peetrus ja teised apostlid kostsid: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.
30Meie isade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle teie olete tapnud, riputades ta ristipuu külge.
31Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist.
32Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.”
33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata.
Piibel õpetab, et peame viisi ja korra kohaselt alistuma valitsevatele võimudele (Rm 13:1), ning mõnikord on valitsejaid, kes on innukad meile meelde tuletama Jeesuse sõnu, et keisrile tuleb anda keisri osa (Mk 12:17). Aga on ka olukordi, mil “keiser” tahab saada seda, mis õiguse järele kuulub hoopis Jumalale, ning siin on punane joon, mida me kunagi ületada ei tohiks.
Valitsejate vaatenurgast nähtuna, olid apostlid tolles ühiskonnas segadust tekitavaiks elemendiks.
Isiklikult võisid nad ju uskuda, mida tahtsid - ükskõik kui arusaamatu see ka polnud, ning keegi ei oleks neid tülitanud, kui nad oma usu endale oleksid hoidnud. Just nii arvatakse ja koheldakse mõnel pool evangeeliumi kuulutavaid kristlasi isegi praegu.
Imeteod ainult rõhutasid ohtu, mida apostlid valitsejate status quo’le kujutasid, seda eriti põhjusel, et neid ei saanud tühjaks teha. Seega olid apostlid täiega ära teeninud lukutaha panemise, et nad oma õppetunni viimaks ikkagi kätte saaksid. Aga see ei toiminud!
Apostlid hoolisid vaid ühest: täide viia neile Jumala poolt antud ülesanne - ning Jumal soovis et nad annaksid tunnistust Jeesusest. Meie elud, nagu ka nende omad olid totaalsed saanud muudetud meeleparanduse ning andestuse läbi, mida Jeesus tuli tooma. Püha Vaim (s 32) on see, kes need muutused teostab, kui alistame endid täielikult Jumalae.
Ja Jumal sekkus - otse, ning järjekordse ime läbi, päästes mehed vangist. Ning mida muud said nad teha siis, kui minna kõige ilmsemasse kohta ning jätkata selle “kuriteoga”, mille eest nad vangi olid pandud? Aafrikas on vanasõna: “Kui lõvi annab sulle ülesande, siis sa šaakalit ei karda!”
Ometi - nagu ka apostlid tollelt “šaakalilt” täiel määral tunda said - võib viimane sulle üsna sügavaid haavu tekitada ning enamgi veel (Ap 4:27-28)! Alati Jumal ka ei sekku oma ustavate sulaste päästmiseks, ja nii peaksime me valmis olema kohtama tagajärgi, kui me ei saa kuuletuda neile, kes omavad võimu meie üle. Ristija Johannes ei olnud esimene, ega jäänud mingil juhul viimaseks, kel tuli vastu võtta surmanuhtlus vastupanemise eest valitsevaile võimudele.
Selle kommentaari autor: Emmanuel Oladipo