Olukord oli raskelt apostlite vastaste poole kaldu. Nende süüdistajad, kohtunikud ja vandemeeste kogu koosnesid eranditult inimestest, kel apostlite sõnumi läbi oli kõige rohkem kaotada. Väitsid ju apostlid otseselt, et mehed, kes neid süüdistasid, olid ise mõrvarid! Millist õigust saab loota selliselt kohtult?

Ja siis siseneb Gamaliel. Kindlasti nägi Jumal juba ette taolise olukorra tekkimist ning Ta asetab ei kellegi teise, kui Pauluse endise õpetaja (Ap 22:3) näol mõistuse hääle keset seda pinget. Pane tähele mitte ainult seda, mida Gamaliel ütles, vaid ka viisi kuidas ta seda ütles, väljendades vajalikku austust nii oma kolleegide suhtes, aga ka oma manitsuskõnega oodates seni,  kuni süüalused olid ruumist ära viidud (s 34). Gamaliel ei rajanud oma sekkumist sentimentaalsele 

seosele kiiret tõusu teinud noore juhiga, kelle innukust ning teravat mõistust pidi ta ju väga hästi tundma. Tema objektiivsele tõendusmaterjalile rajatud kõne loogikat ei olnud võimalik eirata (s 35-39), ning selle kaalukas lõpuosa meenutas kõikidele otsustajatele, et ka nemad ise seisavad tõelise Kohtumõistja ees. Seepärast pole ka ime, et ta väiteid kuulda võeti.

Aga nõustunud Gamalieliga apostlite vabastamise osas, otsustas suurkohus neid ikkagi piitsutada lasta. See ei tundu kuidagi õiglasena, siiski just selliste tagajärgede eest hoiatas Jeesus kõiki neid, kes Teda järgivad (Lk 21:12). Ka kaasajal on see paljudes riikides usklike jaoks reaalsus, eriti aga seal kus valitsevaks on mõni teine religioon; ning kõik asjaolud näitavad selle reaalsuse tõusvat trendi ka lääneriikides. Jeesus Kristus ise koges taolist kohtlemist. Pilaatus teadis, et ta on süütu kõigis tema vastu tõstetud süüdistustes, ometi lasi ta Teda piitustada ning andis siis üle ristilöömiseks (Mk 15:14-15). 

Ja mida peaksime meie tegema, kui meile midagi taolist sünniks? Sedasama, mida Jeesuse sõnade põhjal tegid apostlid sellises olukorras - nad rõõmustasid selles kogemuses (s 14).