Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 9:1-9
Saulus Damaskuse teel1Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.
3Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?”
5Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
7Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
Saulus oli läbinisti vapustatud. Sageli loeme seda lugu nagu möödaminnes, tähele panemata selle kogemuse tohutut mõõdet Sauluse elus. Mida ta tegi need kolm päeva - silmanägemiseta, ilma söögi ja joogita? Tema teoloogia, arusaamine Jumalast, ta enda vaimulik seisund - kõik see pöörati peapeale. Püüa siseneda tema seisundisse ning näha seda Sauluse tegude laiaulatuslikus mõõtkavas - ta on senini kogu oma energia kulutanud kristlaste tagakiusamiseks ning korraga on talle selge, et Jeesus elab, et ta on sõdinud Jumala enese vastu.
Tom Wright arvab, et Saul võis sellel ajal mediteerida Hesekieli nägemuses nähtud aujärje üle (Hs 1:26-28) kuid nägu, mida nägi oli Jeesuse oma. Ta ütleb: “Meie nimetame seda sündmust Sauluse “pöördumiseks”, kuid tema jaoks oli see pigem vulkaanipurse, keeristorm ja tsunami üheskoos…see hetk, mil kõik Jumala iidsed tõotused ühinesid üheks suureks laviiniks mis tema poole tormas…”
Meiegi võime olla silmitsi väljakutsega, mil mõni kaua väärtustatud tõde vastandub reaalse usu - või elukogemusega. Kuidas me siis reageerime? Kas meis on tahet lasta Jumalal endale näidata, mida oleme valesti uskunud võibolla pikki aastaid? Kas meis on valmisolekut tõsiseks ümbermõtluseks? On meis alandlikkust tunnistada oma muutunud vaateid vajadusel ka avalikult?
Võime näiteks avastada mõne sõna originaaltähenduse. Isiklikult on mul mitmeid taolisi silmiavavaid kogemusi olnud; kindlasti mitte nii radikaalseid kui Sauluse puhul, kuid siiski on need sisaldanud suurt väljakutset. Kui avatud oled sina täna Jumalale - kui Ta tahab sulle avada uusi asju?
Selle kommentaari autor: Vivien Whitfield