Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Otsekohene kõne

Reede, 31. August 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Tt 1:10-16

Valeõpetajatest
10Sest on palju vastuhakkajaid, lobisejaid ja eksitajaid, eriti ümberlõigatute seas,
11kelle suu tuleb sulgeda, sest nad pööravad ära terved pered, õpetades häbiväärsest kasuhimust seda, mida ei peaks.
12Üks nende seast, nende oma prohvet, on öelnud: „Kreetalased on luiskajad, tigedad loomad, laisklejad vatsad.”
13See tunnistus on tõsi. Sel põhjusel noomi neid karmilt, et nad oleksid usult terved,
14ei hooliks juudi müütidest ega tõele selja pööranud inimeste käskudest.
15Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on nii nende meel kui südametunnistus.
16Nad väidavad end tundvat Jumalat, aga tegudega salgavad tema, sest nad on jäledad ja sõnakuulmatud ega ole ühelegi heale teole kõlblikud.

“Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele! “ (Psalm 139:23-24).

On selge, et Paulus ei arva kreetalastest hästi. Ta tsiteerib üht nende endi keskelt tulnud iseloomustust (s 12), ning lisab sellele ka enda rahulolematuse öeldes, et “ see tunnistus on tõsi. “ (s 13). Tegelikult oli teadmine kreetalaste luiskamisest levinud sedavõrd, et nende nimi muutus “krtizo’ks”  - mis tähendab “valetama”. 

Sedavõrd karm otsekohesus ei sobitu hästi kaasaegsesse maailma. Meie ajal käiakse noateral, püüdes jääda poliitiliselt korretkseks, ning püüdes mitte kedagi solvata mingi negtiivse märkusega. Loomulikult oleks liigagi lihtne jääda väljakujunenud stereotüüpide juurde lahterdades nende abil kogu rahvastikku - aga:  kas tegelikult kõik kreetalased ikkagi olid valetajad? Teisest küljest võib hirm muutuda väljetõrjutuks, panna meid korrigeerima oma keelekasutust nii, et aususest enam palju järgi ei jää.

Kristuse järgmine tähendab tões käimist - ning see algab tõe äratundmisega enda kohta (Mt 7:3-5). Pealegi ei kirjuta Paulus kreetalastele vaid ainult Tiitusele.  Me ei või teada, kuidas oleks Paulus end väljendanud kui oleks pöördunud kreetal oleva koguduse poole.

Tundub, nagu kardaks Paulus, et kreetalased toovad oma kultuuris valitsevad väärtused ka kristlikku eluviisi. Pauluse kirjelduse taustal,  millised peavad olema valitavad vanemad / koguduse ülevaatajad (s 6-9), oleks nagu küsimus: kas need on kõrgemal tolle ühiskonna tavalisest kultuuritasemest? 

Meiegi võime olla pimedad jumalatute hoiakute suhtes oma ühiskonnas sedavõrd, et ei suuda enam märgata, kuidas need on sisseimbunud ka meie nime poolest kristlikku eluviisi. Inglismaal nimetatakse otsekohest kõnet “labida labidaks nimetamiseks”. Praegu ühiskonnas valdavaks väärtuseks peetav tolerants ning keskklassi mure jääda meeldivaks ja kenaks inimeseks, muudab kristlastele otsekoheste väljakutsete esitamise raskeks - aga kui tahame jääda piiblile rajanevaks, peame oskama ka otsekoheselt kõnelda.

 
Millised kultuuriomased väärtused ning suhtumised, mis vajaksid väljavahetamist, oleme “importinud” oma usku ning käitumisse?

Selle kommentaari autor: John Wilks