Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Piiritu kurjus

Esmaspäev, 17. September 2018

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 19:1-30

Gibealaste häbitegu
1Ja neil päevil, kui Iisraelis ei olnud kuningat, elas keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.
2Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.
3Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.
4Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid seal.
5Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles oma väimehele: „Toeta oma südant leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!”
6Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis ütles nooriku isa mehele: „Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su süda olgu rõõmus!”
7Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.
8Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga nooriku isa ütles temale: „Toeta oma südant ja viibige kuni päevaloodeni!” Ja nad sõid kahekesi.
9Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: „Vaata ometi, päev kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!”
10Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.
11Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal ja teener ütles oma isandale: „Tule nüüd, põikame sellesse jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!”
12Aga ta isand ütles temale: „Me ei pöördu mitte võõraste linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi Gibeasse!”
13Ja ta ütles oma teenrile: „Tule, et jõuaksime ühte neist paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!”
14Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.
15Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud oma kotta öömajale.
16Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga mehed olid aga benjaminlased.
17Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna turul, ütles vana mees: „Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?”
18Ja ta vastas temale: „Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga keegi ei võta mind oma kotta.
19Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos su sulasega, ei puudu midagi.”
20Siis ütles vana mees: „Rahu olgu sulle! Igatahes on mul olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks turule!”
21Ja ta viis tema oma kotta ning segas eeslitele toitu; ja nad pesid oma jalgu ning sõid ja jõid.
22Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: „Too välja see mees, kes tuli su kotta, ja me pruugime teda!”
23Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles neile: „Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust!
24Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine! Ma toon nemad välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledust!”
25Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma liignaise ja viis ta õue nende juurde; nad ühtisid naisega ja tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja lasksid tal minna, kui hakkas koitma.26Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna, kuni läks valgeks.
27Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema liignaine, koja ukse ees ja ta käed olid läve peal.
28Ta ütles naisele: „Tõuse ja lähme!” Aga too ei vastanud. Siis tõstis mees ta eesli selga, võttis kätte ja läks koju.
29Ja kui ta jõudis oma kotta, siis võttis ta noa, haaras oma liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks tükiks ning läkitas need Iisraeli kõigisse paigusse.
30Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: „Midagi niisugust ei ole sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani. Mõelge sellele, pidage nõu ja kõnelge!”

Mida mõtled ja teed, nähes end ümbritsevat kurjust? Kas lihtsalt lepid sellega vaikides või annad oma hääle tõe kaitseks?

Need Kohtumõistjate raamatu lõpupeatükid 19-21, asetuvad ilmselt Joosua surmajärgsesse aega, ja mitte kohtumõistjate perioodi lõppu. 

Leviit ja tema liignaine, kes tulid Petlemmast efraimlaste maa-alale, ei jõudnud enne õhtu saabumist Jeruusalemma, mis sel ajal ei olnud veel iisraellaste käes. Ka linna nimi oli tol ajal veel Jebuus. Paar soovis ööseks siiski turvalist paika leida, võimalikult enda rahva lähedale. Sellise koha leidsid nad viimaks Gibea linnast, ühe vana mehe juurest. Rõõm turvalisest öömajast oli aga ennatlik. 

Kõik see, mis siis juhtus toob meelde taas Soodoma, kus linna mehed nõudsid Lotilt, et too neile inglitest võõrad kuritarvitada annaks (1Ms 19). Tookord oli Jumal see, kes olukorra peatas. Tänases loos aga sai kurjus takistamatult ja täies mahus möllata. Gibealased vägistasid grupiviisiliselt mehe liignaise, kelle ta mees omaenda elu päästmiseks nende kätte andis.

Mees ise reageeris juhtunule üsna äärmuslikult: ta saadab surnud liignaise tükid Iisraeli kaheteistkümnele suguharule, põhjendades oma tegu sellega, et iisraellaste keskel ei olnud enne midagi taolist iial sündinud.

See lugu on üks selliseid, mille kohta sageli on avaldatud imestust, et nad üldse Piiblis on. Tahaksime ju, et Piibli kirjakohad meid vaimselt üles julgustaksid meie argielus. Ja siis  komistame  selliste loo otsa nagu praegune. Mida sellega peale hakata?

Piibel ei loo illusioone, vaid suunab meid vaatama inimese tegeliku olukorra peale, et mõistaksime, kui suur võib olla inimese langemine. Jumal ei vaata inimest läbi roosade prillide aga sageli ei suuda meie uskuda, milleks kõigeks on võimeline ilma Jumalata inimene. Kui jäledaks võib minna kurjus, kui loobutakse Jumalast?

Gibealaste tegu oli seda enam jälestusväärne, et nad olid Issanda väljavalitud rahvas: nad olid benjaminlased, üks kaheteistkümnest Iisraeli suguharust. Edasistest peatükkidest on näha, et see sündmus saab ajendiks suurele sõjale ja benjaminlasi karistatakse väga karmilt.

Tänane lugu näitab, et ka Jumala rahva keskel võib sündida asju, millest sageli ei taheta ei rääkida ega teada. Aga Jumala au Tema koguduses ei ilmne ainult selles, et kõik selle liikmed on üdini pühad, vaid samamoodi ka selles, et kurjus tuuakse valguse ette ja see saab karistatud.

 
“Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik.” (Õp 14:32)

Selle kommentaari autor: APÜ