Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 143
Patukahetsuse palve1Taaveti laul.
Issand, kuule mu palvet,
pane tähele mu anumist!
Oma ustavuses vasta mulle,
oma õiguses!
2Ja ära mine kohtusse
oma sulasega,
sest ükski elav inimene
ei ole õige sinu palge ees!
3Sest vaenlane jälitab mu hinge,
ta rõhub maha mu elu,
ta paneb mind istuma pimedusse
nagu need, kes on ammugi surnud.
4Mu vaim nõrkeb mu sees
ja mu süda tunneb jubedust mu rinnus.
5Ma meenutan muistseid päevi,
ma mõtisklen kõigist su tegudest,
ma mõlgutan meeles su kätetöid.
6Ma laotan oma käed laiali sinu poole,
mu hing himustab su järele nagu janunev maa.
Sela.
7Vasta mulle peatselt, Issand!
Mu vaim on lõppemas!
Ära pane oma palet mu eest varjule,
et ma ei saaks nende sarnaseks,
kes lähevad alla hauda!
8Anna mulle vara kuulda oma heldust,
sest ma loodan sinu peale!
Anna mulle teada tee, mida pean käima,
sest sinu poole ma tõstan oma hinge!
9Kisu mind ära, Issand,
mu vaenlaste käest;
sinu kaitse alla ma kipun!
10Õpeta mind tegema sinu meelt mööda,
sest sina oled mu Jumal!
Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal!
11Issand, elusta mind
oma nime pärast,
vii välja mu hing kitsikusest
oma õiguse pärast!
12Ja hävita mu vaenlased
oma helduse pärast,
ja kaota ära kõik,
kes mu hinge rõhuvad,
sest ma olen sinu sulane!
Täna, Jumala rahvana kokku tulles, avagem oma südamed Issandale koos Taavetiga.
Taavet ei hoia selles palves midagi tagasi. Ta on raskes olukorras ning psüühhiliselt meeltesegaduses. Tema hinge jälitatakse; ta elu on purustatud; ta istub pimeduses nagu surnu (s 3). Tema hing on nõrkenud ja kokkuvarisemas; ta süda tunneb jubedust (s 4, 7). Lisaks teab ta, et on patune (s 2; vaata ka Psalm 14:1; Rm 3:10,23). Mida ta teeb?
Ta anub, et Jumal kuuleks ja annaks talle armu (s 1). Ta anub päästet kohtumõistmisest (s 2). Vaimulikus mõttes veepuuduses oleva mehena, januneb ta Jumala ligiolu ja kiire pääste järele (s 6, 7). Ta igatseb, et Jumal hakkaks tegutsema oma kirkusest, oma piiritust armastusest (v 8). Ta palub, et Jumal juhiks ta hirmust välja. Ta palub, et ta pääseks oma vaenlaste käest ja et Jumal hävitaks nad (s 9, 12). Ta palub oma ellu Jumala juhtimist (s 10), ning kitsikusest pääsemist (s 11). Taaveti kaebus ei ole alusetu. Ta tunneb Jumala õigsust ning ustavust (s 1). Ta mäletab Jumala võimsat päästet "muistsetel päevil" - Väljarändamist, vallutusi, Iisraeli pääsemist vaenlaste käest ja palju rohkem (s 5). Lootus ja usaldus tema hinges hakkab tõusma. Jumal tegutses enne, Ta tegutseb ka nüüd. Taavet leiab oma pelgupaiga Jumala juures nagu linnupoeg, kes oma ema tiibade alla varjule poeb (s 9; Rt 2:12). Jumal kuuleb ja Ta vastab.
Seda kõike kogedes ei kaota Taavet teadmist sellest, kes ta on - ta on Jumala sulane (s 2; 12). Kõik see aga on eeltähendus, viide ajale aastatuhande kaugusel, mil Jeesus, Jumala Sulane ja Taaveti pärija, kisendab Ketsemanis ja ristil Jumala poole (Mk 14:32 - 42; 15:34; Ps 22:1).
Seda laulu lauldi alati siis, kui Iisrael pidi kokku tulema. Ka esimesed Kristlased laulsid seda ja see on ka meie laul. Täna, kui me kirikusse lähme, mingem Taaveti alandlikkuses ja hüüdkem samamoodi Jumala poole. Jumal kuuleb ja Ta vastab.
Selle kommentaari autor: Mark Keown