Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 8:1-11
Jeesus ja abielurikkuja naine1Aga Jeesus läks Õlimäele.
2Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
3Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
4ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
5Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”
6Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
7Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”
8Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
9Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
10Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?”
11Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”]
"Issanda kartus on tarkuse algus; hea arusaamine on kõigil, kes teevad seda mööda; tema kiitus kestab igavesti" (Ps 111:10).
Tegelikult pole vahet, kas see episood oli algselt Johannese narratiivi üks osa (varased käsikirjad jätavad 7:53 - 8:11 välja) või mitte, aga see lugu sobib väga hästi üleüldise teemaga, mis käsitleb juutide ülemate poolt algatatud kestvat kohtuprotsessi Jeesuse üle. Tuues abielurikkuja naise avalikult Jeesuse ette (s 3), loovad nad “avaliku kohtusaali stseeni", kus süüpingis ei ole mitte naine vaid hoopis Jeesus.
Nende küsimusel, milline otsus tuleks naise karistamise suhtes langetada (s 4,5), puudub tegelik seos põhjendatud murega - teostada Jumalikku õiglust. Pigem on see kavalalt planeeritud käik eesmärgiga ahvatleda Jeesus kuulutama pattude andeksandmist, ja seeläbi - tema süüdistajate vaatenurgast - Ta ise hukka mõista, kui see, kes eirab Moosese seadust.
Kui irooniline on siis see, et taoline käik saab Jeesuse poolt vastatud viisil, mis mingil viisil ei õõnesta Moosese seadust, vaid paneb hoopis Tema süüdistajaid olukorda, kus nad on avalikult sunnitud tunnistama, et ka nemad on hukkamõistetud patused ja väärivad selle naise saatust, kelle nad armutult Jeesuse ette tirinud olid (s 9)!
See on totaalselt hämmastav vastulöök, ning meenutab meile Saalomoni tarkust (1Kn 3:16-28). Teisisõnu - nende jaoks, kel on kõrvad kuulda, on sedalaadi väljendus märk kuninglikust tarkusest, mida Iisraeli Messialt võikski oodata. Jeesus on end oskuslikult kaitsnud tema vastu tõstetud süüdistusele, nagu väidaks ta enese kohta valet. Nende jaoks, kel on silmad näha, on siin eelaimus Iisraeli Messia ootamatust kannatusest. Naisega üksi jäänud, loobub Jeesus oma eesõigusest visata esimene kivi, heites naisele selle asemel hoopis andestuse päästerõnga (s 10, 11). Ta saab seda teha, mitte sellepärast, et naise patt poleks oluline vaid, et Jeesus teab, et peagi võtab ta enda peale surma, millest ta naise oli just päästnud.
Selle kommentaari autor: Nigel Hopper