Elu on lühike ja tihti masendav. Tihti tekivad küsimused selle kohta mis toimub: seda nii meie enda elus kui ka kogu ülejäänud maailmas. Mida see kõik tähendab? Psalmis kurdab siin mitmete asjade üle nagu eluea lühidus ja rohke kannatuse ilmne tühisus, mida see sisaldab. Millist lootust võiks pakkuda selliste tunnete küüsis olijale?

Taavet püüab oma küsimustega ausalt silmitsi olla. Ta tunneb, et vaatamata soovile väljendada oma meeleheidet, tunneb ta liiga sageli samas, et ta peab hoidma oma keelt pattu tegemast ja vaikima (s 2,3). Tundub nagu viibiks ta pidevas lahinguolukorras, et hoida oma elu kontrolli all. Ta ei taha rääkida Jumalast halba, kuid oma tundeid alla surudes muutub ta valu paratamatult kangemaks (s 3). Kui elu on tühipaljas õhk (s 6), siis mis on selle asja mõte? Taevt näeb, et tal puudub igasugune kontroll selle üle mis parasjagu toimub, samas tahab ta meeleheitlikult siiski teada, kas sellel kõigel on mingi mõte ja ta otsib ka Jumalalt vastust ahastusele, mida ta tunneb. 

 Salmides 7 - 13 näeme kuidas Taaveti usk hakkab muutuma keskseks. Ta on kogenud, et on Jumalast kaugel ning on hakanud vähehaaval nõustuma, et kui keegi oma küsimustes Jumala täiesti välja jätab, siis selline tee viib kindlalt meeleheiteni. Nii hüüab ta appi Jumalat ja tunnistab samas ka oma pattu, mis on põhjustanud selle Jumalast eemaldumise tunde. Jah, aegajalt Jumal manitseb, distsiplineerib inimest ja võib ka hävitada tühise jõukuse (s 12), kuid Jumal on  ka see, kellel Taavet end päästa palub (s 13). Pole mõtet loota enese või teiste peale, abi tuleb üksnes Jumalalt ja sellest mida Tema pakub. Usk toob lootuse (s 8) ja palve läbi ka kergenduse (s 13) - ja loomulikult soovib Taavet, et ta meel saaks taaskord rõõmsaks (s 14)!