Need sõnad on teravad kui žiletiterad. Langenud inimestena, on meil jätkuvalt kalduvus märgata pigem teiste vigu, kui enda omi. Jeesus ei taha siin öelda, et me ei peaks kasutama eristusvõimet, või, et meil ei tohiks olla õigussüsteemi. Ta kõneleb pigem meie loomusele omasest kalduvusest otsida ja leida teistes vigu. Enamuse ajast ei kritiseeri me valjuhäälselt, küll aga mõtleme iseeneses: “Nad/ta ei peaks seda ütlema/tegema". Kirjutan sellest olles teadlik ka teema tõstatamise irooniast. Sel ajal kui mõtisklesin meie kalduvusest teisi hukka mõista, meenusid mulle mitmed juhtumid, kus keegi teine just sellisel viisil käituski. Ja mina, muidugi mõista, mõtlesin, et nad ei tohiks ometi olla nii hukkamõistvad!

Meenuta praegu -millal ja kuidas oled sina teisi hukka mõistnud? Kas tegid seda sellepärast, et tunda ennast ise paremini (uhkus), või, et kiskuda maha mõnd teiste poolt kõrgelt hinnatud inimest (kadedus), või selleks, et kinnistada oma kristliku grupi veendumusi / ideid (välistav)? Miks ikkagi? Kas tahame, et kõik teised oleksid samasugused kui meie? Kui mõtleme kellestki halvustavalt, siis jäävad meie eest sageli varjule asjaolud ja kogemused, millest see teine läbi on läinud. Kes meist poleks kuulanud kedagi, kes jagas meile oma murettekitavat lugu oma abikaasa/laste/naabri käitumise kohta? Aga enne kui selle jutu kinnituseks noogutama hakkame, tuleks meenutada, et teame ainult loo ühte poolt. 

Jeesusel oli selle teema kohta palju öelda. Mõtle variseri ja tölneri loo (Lk 18:9-14), õndsakskiitmiste (Mt 5:7) ja Meie Isa Palve (Mt 6:9-13) peale. Mõtle armu peale mida sa Jumala käest oled saanud. Need, kes kõige rohkem teadvustavad seda,  kui palju neile on andeks antud, on viimased, kes teisi hukka mõistavad.