Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Kas kõik mida teha saame on palvetada?

Laupäev, 2. Veebruar 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 2:1-15

Juhendeid palvetamiseks
1Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest,
2kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.
3See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis,
4kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.
5Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus,
6kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal.
7Selle sõnumi kuulutajaks ja apostliks olen ma pandud - ma räägin tõtt, ma ei valeta -, paganate õpetajaks usus ja tões.
8Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta.
Naiste kohustustest
9Niisamuti ka naised, kombekalt rõivastatuna, ehtigu end häbelikkuse ja mõõdukusega, mitte soengute ega kulla ega pärlite ega kallite riietega,
10vaid heade tegudega, nagu on kohane naistele, kes end tunnistavad jumalakartlikeks.
11Naine õppigu vaikselt täielikus alistumises;
12ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne.
13Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva,
14ka ei petetud Aadamat, vaid naine peteti ära ja ta sattus üleastumisse,
15ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse.

“Issand ja Päästja, universumi Jumal, ma kummardan ja austan Sind! Aita mul mõista Sinu Sõna selle iidses kontekstis, ning elada sellekohaselt minu tänases kontekstis!”

Võime kahelda selles, kui palju suudab korda saata palvetamine oma naabrite, kohaliku kogukonna ning võimuesindajate eest. Pauluse jaoks on selline palve otsene evangeeliumi tagajärg. Ta kirjutab evangeeliumi muutvast väest ning kiidab “ajastute Kuningat….ainsat Jumalat” (1Tm 1:17). Ja selle reaalsuse valguses, “siis” (s 1)  - praktiseerib ta rõõmuga ise ning kutsub üles  - palvetama, andma tänu kõikide inimeste eest, eriti aga valitsejate eest. Selleks toob ta mitmeid põhjendusi.

Kristus suri kõikide eest (s 6). Ta on ainuke vahemees inimeste ning Jumala vahel (s 5), kelle soov on päästa kõiki (s 4). Me ei palveta üksnes inimeste päästmise eest ning selle eest, et keskkond võiks olla soodus tunnistamiseks, vaid palvetame ka Jumala õnnistuste pärast nende eludes. Inimesed on väärtustatud, sest nende hind on olnud Jumala Poja elu. 

Me palvetame oma rahva ja tema juhtide eest, sest evangeeliumit ei kuulutata vaid üksikisiku päästeks, vaid kogu loodu täielikuks muutumiseks tulevikus. Esimesel sajandil tähendas kreekakeelne sõna euangelion häid sõnumeid terve rahva, mitte vaid üksikisiku jaoks. Sellist sõnumit kuulutati heeroldite (kuulutajad, s 7) poolt. Meie sõnum on, et ühel päeval muudab Jumal terve universumi, ning olles need, kes juba kuuluvad selle uue loodu hulka, teeme me tööd ning palvetame saabuva uue ootuses, olles praegu veel keset vana.

Paulus ei ole naiivne. Isiklikust kogemusest teab ta, et ühiskond võib evangeeliumi ja ka koguduse suhtes vaenulik olla. Ta kutsub Jumala rahvast üles palvetama, et nad ise koos ülejäänud ühiskonnaga võiksid elada “vaikset ja rahulikku elu” (s 2). Valeõpetajad oma Vana Testamendi väärtõlgendusega kitsendasid evangeeliumi ulatust, ometi kuulus evangeeliumi sõnum paganatele samamoodi kui juutidele (s 7), ning oli vajalik nii üksikisiku kui terve ühiskonna muutmiseks.

Peatüki lõpuosa salmides jätkuvad palve, pühaduse ning avaliku tunnistamise teemad. Paulus soovib, et energia, mida on seni kulutatud valeõpetajate kuulutuse vastuoludele (1Tm 1:4), saaks nüüd suunatud palvetamisse maailma eest. See aga tähendas suuremat rolli avalikus elus, ning ka muutusi inimeste moraalses käitumises ja riietumises. Paulus soovib anda naistele rolli ühiskonnas, mille tunnuseks oleks kõikidele nähtav jumalakartlik eluviis ja head teod.

Peaprobleem Pauluse jaoks oli valeõpetus, mille suhtes mõned naised olid osutunud haavatavaks (1Tm 5:15). Tolleaegses kultuuris ei olnud naistele enamasti kättesaadav selline haridustase kui meestele. Üks tolleaegne rabi on kirjutanud, et parem on seaduseraamat põletada, kui õpetada seda naisele. Aga Paulus, kes on endine rabi, kirjutab Timoteosele, et too peab lubama naistel õppida (s 11). Nagu kõik teised jüngrid, peavad ka nemad alistuma esmalt evangeeliumile.

Paulus keelab selle, et naised hakkaks õpetama ning nende “valitsemise” meeste üle (s 12), kasutades harvaesinevat sõna, mis viitab autoriteedi kuritarvitamisele. Paulus ei soovi, et kristlikud naised hakkaksid sarnanema Artemise preestritaridega. Ning ta tsiteerib 1Ms raamatut oma juhiste kinnituseks. Neid viiteid 1Moosese raamatule tuleb tõlgendada  Efesoses sündinud olukorra kontekstis, ning ainult see, mida Paulus on eelpool näidanud kohaldub sellele tekstile. Kindlasti aga ei saa 1.Moosese loomisetekste hakata tänase kirjakoha põhjal vaatama kui meeste ja naiste vahelise “loomiskorra” sisseseadmist. Pattualngemise lugu pakkus piisavalt materjali kristlaste juhendamiseks nende usuteel. Jääb küsimus: kas tegu oli naiste puhul alatise keeluga või kohaliku, mööduvast olukorrast tingitud probleemiga? Näeme, et mitmed ümbritsevad kirjakohad viitavad kõigiti, et naistel oli varakirikus tähelepanuväärne roll (Rm 16:1-7).

 

Kas ja kui palju tekitab vastasseis neis küsimustes lõhesid meie keskel; või suunab pigem üksteist enam kuulama armus?

Selle kommentaari autor: Graham Cray